avaldatakse igale hambale pikema aja jooksul paarisaja kilost rõhku (eriti öösiti, kui inimene ei suuda oma lõualuude tegevust tahte abil kontrollida). Sellised pindmised hambamõrad on eriti levinud täiskasvanutel, eriti vanuritel. Tavaliselt tekivad mõrad premolaaridesse ning molaaridesse, kuid olenevalt indiviidist võivad asuda ka teiste hammaste pindadel. Pinnamõradega hambad pole üldjuhul kaariesele vastuvõtlikumad, kui terved hambad, kuid kuna mõrad aja jooksul suurenevad ning muutuvad sügavamaks, tekib suurem risk kogu hamba mõranemiseks või killustumiseks. Hambapindadel asuvad mõrad ja täkked ei tekita valu, kuna need hõlmavad vaid emaili välispinda. Mõnikord võivad mõrad siiski ulatuda ka sügavamale kuni dentiinini ning siis muutuvad hambad tundlikuks. Kuna pinnapraod tekivad hammaste loomulikust tegevusest, pole neid praktiliselt võimalik vältida
võimalikku kalduvust kaariese tekkeks. Hambakaariese tekkel on oluline joogivee ja toidu fluorisisaldus ja sellest tulenevalt ka hambaemaili koostise siduvus fluoriga. Lapse hambaemail koosneb põhiliselt hüdroksüülapatiidist, vanemas eas fluorapatiidist. Joogivee optimaalse fluorisisalduse puhul (1,0 - 1,2mgF/l) areneb tugev ning mikroobide ja süsivesikute paiksele toimele vastupidav hambaemail. Mõned hambad on kaariesele resistentsed e. vastupidavad. On eristatud põhjuste rühmi (Königi järgi). ·Geneetilised põhjused. On rõhutatud hammaste struktuuri väljaarenemist juba lõualuus. Hilisel läbilõikumisel on email maksimaalselt mineraliseerunud. ·Humoraaltroofilised e. organismi vedelike ja toitumisega seonduvad faktorid: emaili valgulise osa moodustumine sellele järgneva täisväärtusliku ja lõpliku mineralisatsiooniga
annaabi.ee 
