väikesteks valguseaukudeks, kuid müüride üldpinda on püütud siiski kergendada. Erilised esileulatuvad vöödid, nn. liseenid, jooksevad alt üles ja ühinevad romaani stiilile omaste ümmarkaarte näol. Aga samal ajal lõikab siingi horisontaalne liseen vertikaalsete ülesjooksu pooleks. Kuigi nende ülestung selle tõttu on murtud, elustavad ja kergendavad nad ometi müüri üldilmet. Samuti kroonib müüri ülemist äärt igal pool väikestest kaartest koosnev friis. Need kaarfriisid elustavad müüride süngeid pindu, tunduvad aga ühtlasi rippuvaina, juhivad pilku ikka jälle allapoole. Nii kordub romaani stiili raskuse ja maa külge needituse põhitunne kuni ehitise pisiosadeni, kuid samal ajal ka selle ületuse püüe, hinge võimetu taeva poole igatsemine. Igas stiiliühtlases teoses peab ka hoone sisemus, kui ta on samuti määratud nägemiseks, kinnitama välisehitise vormikõnet. Kristlikus jumalakojas on siseruum teatavasti hoone olulisem osa
Sissekäik vormistati perspektiivportaalina. lKiriku pikihoone idaosa lõikus põiklöövi e. transeptiga, nii sai kiriku põhiplaan ladina risti kuju. Kooriosa asetses üldisest põrandast mõne astme võrra kõrgemal, selle all paiknes krüpt. Koor lõppes ümara apsiidiga, mille ümber asus külglöövide pikendamisel tekkinud kooriümbriskäik, sellesse avanevad kabelid moodustasid kabelipärja. Romaani kirikul oli palju torne, välisfassaadi kaunistasid skulptuurid, kaarfriisid ja kääbusgaleriid. Kloostriarhitektuur on seotud kloostri peamise objekti – kirikuga, kõik hooned paiknevad klausuuri ehk sulushoonestusena ümber siseõue. Kloostri ristikäikude sambad on omaette vaatamisväärsus. Ilmalikust arhitektuurist (st. mittekiriklikust ehituskunstist) on vähe säilinud. Tolleaegsed linnad olid enamasti puidust. Küll on aga säilinud hulk feodaalide kindlusi linnuseid. Linnuste vanimad osad on
annaabi.ee 
