alles ligidalt. Mängijad otsivad kaardikesi. Igaüks tohib võtta vaid ühe. Mäng lõppeb tema jaoks hetkel, mil ta kaardi kätte võtab. Teise kaardi vastu ta seda vahetada ei tohi. Suuremad numbrid on väärtuslikumad kui väiksemad: kes leiab suurima numbriga kaardikese, tuleb esimeseks, väikseima numbri leidnu jääb viimaseks. Mängija, kes leiab mõne väikese numbriga kaardi, võib selle sinnapaika jätta ja otsida edasi suurema numbriga kaardikest. Selles on aga ka omajagu riski, mis annabki mängule võlu; samal ajal kui mängija otsib suurema numbriga kaarti, võib ta ka juba leitust ilma jääda ning saada hoopis väikese numbriga kaardi. Mängu põnevamaksmuutmiseks võite võtta ka mängijatest ühe võrra vähema koguse kaarte. Sellisel juhul jääb viimaseks see, kellel kaarti ei ole. 8.10 Kahe minuti mäng Osavõtjaid: pole määratletud. Vahendid: stopper. Arendab ajataju ja kannatlikkust.
edastamiseks, kohtumiste määramiseks jne. Nimekaardi jätmine daami või härra eramu eesruumi (selleks oli seal eriliselt kujundatud ja kaunistatud alus) võrdus visiidiga ja näitas ühtlasi tähelepanu ning lugupeetavuse astet. Nende hulga järgi otsustati, kas ollakse seltskonna silmis soosingus. Visiitkaartide puudumine ühel päeval tähendas kohvrite pakkimist maapakku minekuks. Tänapäeval on paljudel inimestel isiklik visiitkaart. Veel enne Teist maailmasõda nimetati kaardikest nimekaardiks. Visiitkaart iseloomustab selle omanikku, on hea abiline kontaktandmete vahetamisel. Isiku ametialase ja ühiskondliku positsiooni alusel tellitakse endale visiit- või nimekaart. Visiitkaardi traditsiooniline suurus on 9 × 5 cm. Kõigepealt tehakse endale selgeks, kus ja miks visiitkaarte tarvitatakse. Tavaliselt vajatakse visiitkaarti ametisuhtluses. Selleks otstarbeks tellitud visiitkaardile märgitakse omaniku täpne ees- ja perekonnanimi,
annaabi.ee 
