suri, siis heitsid kaamelimehed liisku ja valisid uue. Liiguti taevatähe järgi, mis näitas oaasi asukohta. Ainult Inglane ei teadnud sellest midagi, suurema osa ajast uuris ta oma raamatuid. Poiss luges isegi raamatut, aga meelsamini kuulas ta tuult ja jälgis teed, niiet peagi viskas raamatu ära, et koormat kergendada. Ta sai hästi läbi ühe kaamelimehega, kes ta kõrval sõitis. Õhtuti lõkke ääres jutustas ta talle oma seiklustest lambakarjusena. Ühel õhtul rääkis aga kaamelimees talle oma elust. Tal oli kõik, naine, lapsed, viljapuu aed ja ta käis ka Mekas ära. Ühel päeval hakkas maa värisema ja Niilus üle kallaste voolama ja maa muutust kasutuskõlbmatuks ja ta hakkas elatist hankima muul viisil. Praegu on ta kaamlimees. Ühel õhtul aga kui poiss ja Inglane lõkke ääres istusid, tuli kaamelimees nende juurde ja ütles, ta oli kuulnud, et hõimude vahel käib sõda. Ja kes kõrbesse tuleb, sel tagasiteed enam pole
Nii otsustas poiss minna otsima oma varandust. ,,Otsused on ainult millegi algus. Kui keegi midagi otsustab, siis sukeldub ta tegelikult ühte võimsasse voolu, mis kannab inimese sinna, millest ta otsustamise hetkel ei osanud unistadagi." ,,Maailma Hing- kui te kogu südamest midagi soovite, olete Maailma Hingele kõige lähemal. See on alati positiivne jõud," ütles inglane. Poiss austas inglast, sest nad mõlemad otsivad Oma Lugu. Poiss sai sõbraks kaamelimehega. Kaamelimees rääkis poisile, Mul on olevik ja ainult see on huvitav. Kui te suudaksite elada üksnes olevikus, oleksite õnnelik mees. Te märkaksite siis, et kõrbes on elu, et taevas on tähed ja et sõjamehed taplevad sellepärast, et see kuulub inimsoo juurde. Elu muutuks teie jaoks pidupäevaks, suureks pühaks, sest ta on alati ja ainult see hetk, milles me just praegu elame." Poiss ja inglane hakkasid otsima Alkeemikut, kelle juurde inglane oli tulnud. Kõigepealt proovisid nad omapäi otsida
kõik pidid lubama olla sõnakuulelikud, sest kõrbes tähendab sõnakuulmatus surma.Kui karavan liikuma hakkas, ei rääkinud enam Inglane ja poiss mõnda aega. Santiago hakkas kõrbe jälgima ning sellelt õppima. [1] Poiss sai teekonnal sõbraks kaamelimehega, kes kogu aeg tema kõrval sõitis. Õhtuti jutustas lõkke ääres poiss talle oma seiklustest lambakarjusena ning ühe sellise vestluse ajal hakkas kaamelimees rääkima endast. Ta rääkis, et elas El Cairumi lähedal, tal oli oma viljapuuaeg, lapsed ja elu, mis pidi muutumatult kulgema kuni surmani. Aastal, mil viljasaak oli imeliselt hea, seadsid nad sammud Meka poole ning ta täitis ainsa kohustuse, mis tal elus veel tegemata oli. Ta võis rahus surra ja tal oli hea olla. Ühel päeval hakkas aga maa värisema ja Niilus üle kallaste voolama. Ta nainek artis, et vesi viib ära nende lapsed, aga tema kartis, et kaotab kõik, mis tal on
annaabi.ee 
