Hiinast. Lisaks joogile on teed ammustest aegadest alates kasutatud ka toiduvalmistamisel.“ (Wikipedia) Jaapanisse jõudis tee 729. aastal tänu Hiinas õppinud budistlikele munkadele. Mungad leidsid, et tee polnud mitte ainult tõhus arstim ja meeldiv jook, vaid ka erguti, mis ei lase neil pika meditatsiooni ajal tukastada. „Euroopasse jõudis tee esmakordselt tänu araablastele, kes valitsesid tol ajal kogu Kagu-Ida vahelist kaubandust. Kõrgemalt hinnati kaamelikaravaniga mitu aastat läbi kõrbe rännanud brikett-teed kui purjelaeva trümmide niiskuses loksunud teed.“ („Tee“ K. Kroon; A. Kang) Euroopas liikus tee algselt Hollandisse sealt edasi nii Saksamaale, Inglismaale, Prantsusmaale ning seejärel Euroopast Ameerikasse. Hollandi, Rotterdami ja Ostende sadamasse saabusid teelaadungid. Hollandit nimetatakse ka teekaubanduse pioneerideks. („Tee“ K. Kroon; A. Kang) Saksamaal ei olnud teejoomine populaarne
Lapimaal ja läksid sügisel üle kogu Euroopa, üle Vahemere Niiluse kallastele ning siin ikka kaugemale lõunasse, kus on niipalju sooja ja helendavat päikest. Oo! need lõpmatud lindude parved, need panevad vanainimese südame kihvatama, ajavad meeled ilutsema. Või miks mitte istuda mõnda kalapaati ja purjetada kuhugi New-Faundlandi lähedusse kala püüdma ja soolama! Miks mitte ronida elevandi turjale ja sõita tiigrijahile või liikuda kaamelikaravaniga läbi liivalagendikkude ühest palmioaasist teise, et imetleda fata morgaanat! Aga võis selle asemel istutada ka moorusepuid, lõigata nende lopsakaid lehti ja toita siidiusse. Võis minna katakombesse või Herkulaanumi varemeisse, sest need seisid just Pauluse teekondade läheduses. Võis imetleda koski ja mägesid, kaktuseid ja kilpkonni, lõhnavaid lilli ja mürkmadusid, mesilasi ja sipelgaid, sest ilmas oli nii palju ilusat ja huvitavat, et ei tule kunagi lõppu
annaabi.ee 
