ajal väga aktuaalne teema, on tingitud sellest, et üks laps on jäänud koolikeskkonnas üksinda ning kiusajad, kes on tihti kambas ning peavad end paremaks, materdavad erakut nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Mina leian, et ühiskond, mis soosib seda, et juba algklassides arvavad lapsed, et see kellel pole kõige uuemat telefoni ja firmariideid, on halvem kui teised, on väär. Ühiskond tingib selle, et paljud noored ei näegi muud võimalust, kui liituda halva kambaga, ilma, et nad saaks kaaludagi eraklikkuse valimist, sest muidu satuks nad pilkamise alla. Vanasti sellist olukorda ühiskonnas ei olnud. Täiskasvanute hulgas on olukord teine-see tähendab, et inimesed tegutsevad grupis sel eesmärgil, et midagi ühiselt saavutada. Osade inimgruppide eesmärgiks on tegutseda ärieesmärgil, kuid palju on ka neid, kes tegutsevad üheskoos heategevuse mõttega. Üksikindiviidil oleks äärmiselt raske tegeleda näiteks varjupaikade mittetulundusühinguga,
peaksid võrdsed olema võimalused ja võimalikult paljude soove rahuldaksid. Illustreerimaks utilitarismi ning õigluse kui ausameelsuse erinevust on hea näide orjandusest: Utilitarism võimaldab väita, et orjus on ebaõiglane sellepärast, et orjapidaja saadavad eelised ei kaalu üles orjapidamise puudusi orja ja ühiskonna jaoks tervikuna, mida selline suhteliselt ebaefektiivne töö- korraldus koormab. Seevastu õiglus kui ausameelsus ei luba orjapidaja eeliseid üldse kaaludagi. Põhjus on väga lihtne: Kuna viimase positsioon ei vasta printsiipidele, mida võidakse vastastikku tunnustada, ei saa orjapidaja eeldatav kasu mingil moel leevendada praktika ebaõiglust. Vastastikkuse idee muudab nähtavaks orjuse olemusliku vasturääkivuse seoses õiglusega: Kuna orjus ei ole kooskõlas printsiipidega, mida nad võiksid vastastikku tunnustada, võib eeldada mõlema (s.t nii orja kui orjapidaja) nõustumist, et orjus on ebaõiglane
annaabi.ee 
