Hävituspataljonide võikamaks taktikaks võib pidada niinimetatud ,,põletatud maa taktikat" kõik rüüstamata kohad pandi põlema, enne kui lahkuti. Peaasi oli see, et kõik mis võimalik saaks hävitatud. Kokku kestsid lahingud Saksa vägede ja nõukogude armee vahel 5 kuud. 1940 aastal liideti Eesti sõjavägi punaarmeega, selleks moodustati Eesti Territoriaalne 22.laskurkorpus. Paljud Eesti ohvitseridest arreteeriti ning nende asemele pandi punaarmee kaadriohvitserid. Enamik meie mehi suutis üle minna saksa poolele, kuid oli ka neid kes jäid igaveseks Venemaa mulda. Talve saabudes muutus olukord üsna kehvaks. Eesti julgestuspataljonid paisati rindele ning tuli näidata mida Eesti vabatahtlikud suutsid, kellelgi ei läinud korda see ,et varustus ning isegi relvastus olid äärmiselt kehvad. 22.septembril 1944.aastal hõivatakse ilma vastupanuta Punaarmee poolt Tallinn, sellega algas mitmete tuhandete inimeste põgenemine Läände
1000 linna või alevisse elama asunu kohta oli lahkujaid 719 ja paigalejääjaid 281, maal vastavalt 635 ja 365. Seega oli migrantide paigastumine maal suurem kui linnas. Ka Eesti-sisene ränne oli intensiivne, nii registreeriti 195690 siserändena 1,266 miljonit sissekirjutust linna ja 927 000 sissekirjutust maale. Sõjajärgne riiklik elamuehitus ja elamispinna jaotamise kord andsid heakorrastatud korterite saamisel eelised migrantidele. Eelisolukorras olid ka Nõukogude armee kaadriohvitserid ja üleajateenijad, reservi arvatud ja erru lastud ohvitserid ning üleajateenijad, kes võisid valida elukohta ja kelle korterivajadused tuli kohalikel täitevkomiteedel lahendada 3 kuu jooksul. Elamispinna saamisel oli eeliseid ka ehitustöölistel ning eelkõige liidulise ja liidulis- vabariikliku alluvusega ettevõtete poolt tööle värvatud või suunatud töötajatel. Töökohtade 8 iga-aastane juurdekasv planeeriti selline, et seda polnud võimalik täielikult katta Eesti oma
rahvakomissar. Kõik endised sõjanduslikud spetsialistid allusid Trotski pol kontrollile, ka Punaarmee ülemjuhataja. Ülemjuhatajad olid Vacietis ning Kamenev. Oli ülevenemaaline välisstaap, mille ülemaks oli endine kindralleitnant Vladimir Brontš-Brujevitš, ülevenemaaline peastaap, mille ees oli Fjodor Kostjajev. Punaarmees teenis ka kindraleid ja 1/5 ohvitseridest endisest vene armeest. Paljud vene armee kaadriohvitserid olid teadlikult tsaariajal hoitud igasugusest poliitikast kõrvale, nende jaoks polnud 1918-19 oluline see, kas Vm-d valitsevad enamlased on võimule saanud seaduslikul või ebaseaduslikul teel vms, peeti oma peamiseks ülesandeks sõjategevuse jätkamist Sm vastu. Mindi Sm-vastase võitluse nimel Punaarmeesse üle. Teine osa oli kindlasti neil ohvitseridel, kes elukutseliste sõjaväelastena ei vallanud muud ametit ja
annaabi.ee 
