Õnneks leidub inimesi, kes ei pea noorust hukka läinuks ning arvavad et tänapäeva noored on väga viisakad ja abivalmid. Sellised inimesed on paljumõistvad ning avara silmaringiga, kuna nad mõistavad ja mõtlevad, et millised nad ise olid kunagi. Nad ei hinda noort tema tegude järgi, sest välimus on tihtipeale petlik. Kui tänava peal tuleb vastu mõni noor, kes on ennast punkariks teinud või ära needistanud, siis ei saa kohe öelda, et tegemist on mõnda sorti kaabaka või pätiga. Äkki see noor käib hoopis laulukooris laulmas või pühapäeviti kirikus või kus iganes, ning mida ma öelda tahan on see, et välimuse suhtes ei otsustata tegude üle. Noorus on avastamiste aeg. Proovitakse kõiksuguseid uusi asju, milleks on tihtipeale meelemürgid või alkohol ning olukord ei ole hulluks läinud nagu tunduda võib, sest see on asi, mis on kestnud põlvest põlve. Kui asja kainelt mõelda, siis noored ei ole absoluutselt hukas
väljendavad ja kujundavad rahvuslikku mälu. 4. Tegevused. Erinevate rituaalsete tegevuste jäädvustamine. Näiteks Eestis on kadri- ja mardipäev, mis kujundab ühiskondlikku mälu läbi mineviku tõlgendamise. 5. Ruum. Kui inimene elab enda kodus ja ta peab uude kohta kolima, siis seal loob ta endise elamise järgi sarnase uue kodu. Burke arutleb oma raamatus, et miks osad inimesed on mütogeensemad ehk miks mõnele isikule jääb külge kangelase või hoopis kaabaka imidz. Seda saab seletada sellega, et mõnda isikut peetakse, teadlikult või mitte, sellele ajale sobivaks stereotüübiks. Selline sobivus paneb tööle inimeste kujutlusvõimed ning siis hakkavad tegelaskuju kohta liikuma kuulujutud ja müüdid. Erinevad kultuurid suhtuvad minevikku vastandlikult. Öeldakse, et ajalugu kirjutavad võitjad. Samas kaotajad ei saa leppida toimunuga ja on määratud selle kallal juurdlema, läbi elama ja mõtisklema, kuidas oleks võinud teisiti minna
annaabi.ee 
