ühise gildi, mida toetatakse. Mina näen ennast tarbekunstnikuna, kes tegeleb käsitööga. Võrreldes varasema ajaga on tänapäeval meistiks saada hulga lihtsam, nimelt saab koolis omandad endale meistri hariduse kiiremini kui varem. Varasemal ajal oli kolm etappi, et saada meistriks- õpipoiss, sell ja siis meister. Et õpipoisiks saada, pidi olema kristlikust abielust ausate vanemate laps ning pidi olema ka käändaja, kes maksis äparduste eest. Õpiaeg kestis 3-5 aastat (juveliiridel 7 aastat). Kui test oli läbitud, siis sai selliks. Sell võis valida ise endale meistri, kelle juures töötas tasu eest ja tuli läbida rännuaastad erinevate meistrite juures ning selli tööpäeva pikkus oli 14-17 tundi. Sell oli vaba inimene ja ta võis kanda relva ning osa võtta linna kaitsmisest ning vabad olid pühapäevad ja usupühad. Kui rännuaastad oli tehtud, siis oli vaja sooritada sedööver, kui see oli läbitud siis sai meistriks. Läbikukkunutest said pööningujänesed
Kogu tsunfti juuresolekul selgitati talle tema kohustused: "hoida oma meistri au ning mitte häbistada käsitööd, kuna see on püha". Ka õpipoisi võtnud meistril olid kohustused: õpipoissi tuli pidada oma majas; talle tuli süüa anda ja tema eest hoolitseda. Mitte hiljem kui kolme kuu möödudes kanti uue õpipoisi nimi tsunfti nimekirja. Sellest hetkest algas õpipoisiaeg, mis tavaliselt kestis 3-4 aastat (juveliiridel 7 aastat). Mõnedes tsunftides määras õpipoisiaja kindlaks meister ise, vastavalt õpilase andekusele. Ka õpilaste vanus oli erinev. Nii võtsid juveliirid õpipoisteks päris väikseid, kahte esimest õpiaastat nimetatigi "mänguaastateks". Õpipoisiaeg oli käsitöölise elus kõige raskem: tuli harjuda eluga võõras majas, tingimusteta kuuletumisega, peremehe ja perenaise omavoliga, kõige tähtsam oli aga õppida selgeks amet
annaabi.ee 
