samasugused inimesed nagu kõik teisedki, ilma sarvede ja sabata. 1865. a sai osa juute õiguse elada väljaspool "juudi asuala" (st ka Eestis) - nimelt esimese järgu kaupmehed, kutsetunnistusega käsitöölised ja kõrgharidusega spetsialistid. Kogudused tekkisid lisaks Tallinnale (1830) ka Tartus (l867), Pärnus (1869), Va1gas (1871), ViIjandis (l876), Narvas (1877), Kuressaares (1882), Rakveres (1887) ja Võrus (1887). Seega moodustus kujunev Eesti juutkond eriilmelistest solsiaalsetest ja etnokultuurilistest gruppidest (litvakid ja kuramaalased). Juudi asustus juurdus vanades linnalistes asulates, andes lisa sealsele keskklassile. Valdavalt linliku elulaadi on juudid Eestis säilitanud tänini (1989. aastal elas maal vaid 67 juuti). Siin ei tekkinud Ida-Euroopas laialt levinud stetleid. Pideva sisserände tõttu (loomulik iive oli teisejärgulise tähtsusega) kasvas Eesti juutkond ajavahemikul 1867-1897 ligikaudu 6 korda, kuid jäi
Nikolai I ajal (1825-1855) halvenes juutide olukord veelgi. Juudi noorukeid peeti juba 12-aastaselt sõjaväekohuslasteks ja sõjaväe aega võidi pikendada 25. eluaastani. Neid saadeti ääremaadele ning võeti kasutusele mitmesuguseid meetodeid, kaasa arvatud piinamine ja verbaalsed solvangud, et panna neid lahti ütlema oma usust ja võtma vastu ristiusk. Sarnaselt nagu Venemaal rõhuti tol ajal juute ka Rumeenias. Sealne 200 000- liikmeline juutkond kannatas oludes, mis sarnanesid keskaja kõige hullematele päevadele. 19 Pogrommid Tsaar Aleksander III valitsemise ajal oli Venemaal esimene suurem pogromm - 1881. aasta ülestõusmispühade ajal levis see sadadesse juudi kogukondadesse. Tsaari antisemiitlik nõuandja kavatses lahendada juudiküsimust, sundides üht kolmandikku emigreeruma, teist kolmandikku surema ja kolmandat kolmandikku kaduma (pöörduma ristiusku)
annaabi.ee 
