orikaga), pahrukene (= kuldikene) olli `põrsaga, töbisaba kiriväga (= kirjuga), vana¦Rutass Otassõga, käen olliva kõik. Noæ kui tsikuga kodu sait, sis tuu jala `valla`võtmine. Kui olliva sis nuu..., nuut¦tsuvva kabla (= pastlapaelad) olliva sis vahel `kiirdu `lännüvä (= läinud) ja, ja `sassi `lännüvä ja. Ja sis noit tulli tõnekõrd nii`muudu et, tulli väits `välä võtta ja kabel `katski tõmmata, et ennembi jalast ärä saava ja. Ja sis `jälle koheki mujale `juuskma, kohe sis omal olli lut minnä. Kas sis `koeki (= kuhugi) perve ala `marju `o·sma vai mõtsa`viirde vai. Vai `tüüliste manu aina manu `kaema, mis nuu sääl teevä vai. Nii et ega sis tu karjalaits `lõunassvahel väga nii väga magada¦ss läpeki (= ei läbenudki), es tahakine. `Lõunassvahel olli sis vabaduss `rohkemp prii. Ega ma `võõra man s¦ole, ma olli oma emä man karjan, ega sis nii väga lõunassvahe tüüd es sunnita.
" Miis lubanu ka minnä. Joba saisnuvva sõaväe' ütstõõse vasta kõik valmes, mudku' anna' kokko minnä'. Vägimeehele annu kunigas uma kõge paremba opetu hobese, miis säetü sälgä, lasknu tõõne jala' kah hobese kõtu alt kinne köütä, et maaha ei sata. Ega ta es ole jo harinu viil ratsalla sõitma. Vägimiis köütnü sõs viil mõõga ka otsapiti sadula külge ja naanu sõaväe poole sõitma. Äräõpetu hobene lännü' ku üts nuul võõra sõaväe poole juuskma. Meehel tullu' hirm pääle, kiilnü hobest, et saisma jäässi, iks "pruu!" ja pruu!", a hobene es ole jäänü saisma, joosnu edese ku hunni. Mis nüüd? Ei saa maaha kah hobese säläst -- jala kinni köüdetü. Kaenu, hobene tormas õkva ütest virstatulbast müüdä, timä haarnu tollest kinne, et tuu ollu' alt mädä ja jäänü üskä. Hobene linnanu iks edese. Egä tä esi es tiiä sõa värgest midäge, opetu hobesel olliva sõa säädüse tutva
annaabi.ee 
