Segukülvides üks liik täiendab teist. Liblikõieliste-kõrreliste segukülvidel on rida eeliseid võrreldes liikide puhaskülvidega: 1) segukülvid on tavaliselt saagikamad kui seguliikide puhaskülvid; 2) segukülvides on proteiinisisaldus suurem kui kõrreliste puhaskülvides; 3) segukülvide liblikõieliste-kõrreliste suhtega parandame rohusööda seeduvust ja söömust; 4) segukülvidega pikendame kõrreliste optimaalset koristusaega; 5) kõrreliste ja liblikõieliste juuremassi paiknemine erineva sügavusega mullakihis lubab heintaimedel segukülvides kasutada suuremat toiteala; 6) liblikõieliste heintaimede juurtes sümbioosis taimedega elutsevad Rhizobiumi bakterid seovad õhulämmastikku, mida saavad peale peremeestaime kasutada mulla kaudu ka segukülvide kõrrelised. Sellega vähendame anorgaanilise väetise kasutamist põllumajanduses. Liblikõieliste kõrge proteiinisisaldus ja selle suur lõhustuvus
kasvupinnases. Siiski võiks kasvupinnas sisaldada ka väga väikeses koguses väiksema lagunemisastmega orgaanilist materjali – see pakuks taimedele tasakaalustatumat toiteallikat veidi pikema aja jooksul. Sellise „reservi“ olemasolu on oluline näiteks sillutatud aladele istutatavate puude puhul, sest täiendava orgaanilise materjali sattumine sillutise alla on edaspidi välistatud; orgaanilise aine tasakaal kasvupinnases kujuneb välja üksnes juuremassi kasvu ja tema loomuliku lagunemise arvel. Haljasalade kasvupinnastes ei ole mõistlik kasutada liiga suuri orgaanilise aine koguseid; orgaanilise materjali optimaalseks sisalduseks on 5 … 10 kaaluprotsenti. Orgaanilise aine koguse valiku põhimõtteid selgitatakse ka punktis 7. 52 Orgaanilise aine sisalduse järgi jaotatakse pinnaseid järgmiselt (EVS 1997-1:2003 Geotehniline
annaabi.ee 
