Eesti muusika areng regilaulst tänapäevani "Kuigi nn. kunstmuusika tekkimisest ja arenemise algusest meie maal on möödunud vaevalt sada aastat ja seega see osa meie muusika arenemisloost on alles koguni lühike võrreldes vanade kultuurrahvaste omaga, ulatavad selle alged eesti rahva tõupärase muusikaarmastuse juurekesed ometi kaugesse minevikku. Ja ainult tänu nende loomulike algete olemasolule ongi saanud võimalikuks see otse harukordne tõik muusika-ajaloos, et meie muusika on teinud mõne aastakümnega läbi niisama ulatusliku arenemisprotsessi, kui vanemate kultuurrahvaste oma sajandite kestel." Selle järgi oleks eestlaste muusikaline areng toimunud nii: laulsid regilaule ja muid
Aga nii see on. Jõhvika peened, paremal juhul vaid paari millimeetri jämedused varred on esimesel aastal rohtsed, kuid teisel eluaastal puituvad. Nagu paljudele suurtele põõsastele ja puudelegi kohane, nii hakkab ka jõhvika varre koor vanemas eas kestendama ja eraldub väikeste tükikestena. Nagu aias kasvavate marjapõõsaste mullaga kattunud oksad võtavad juured alla, nii võtavad ka jõhvikavarred. Ainult et jõhvika kasvukohtades ei ole mulda. Nii peab jõhvikas oma väikesed juurekesed suunama paksu turbasamblakihti. Kuid sellise eluga on jõhvikas meie taimede hulgas üks paremini kohastunuid. Ta saab kõik eluks vajaliku kätte turbasamblamättas olevast veest ja õhust. Ta suudab isegi ülespoole kerkida, niipalju kui turbasammal parajasti aastas juurde kasvab. Teda ei häiri soode happeline keskkond ja kuum päikesepaiste. Ainus, mida jõhvikas kardab, on inimese poolt ettevõetavad kuivendustööd. Kuivendamise tagajärjel ta hukkub. Miks on vaja seda taime säilitada
Aga nii see on. Jõhvika peened, paremal juhul vaid paari millimeetri jämedused varred on esimesel aastal rohtsed, kuid teisel eluaastal puituvad. Nagu paljudele suurtele põõsastele ja puudelegi kohane, nii hakkab ka jõhvika varre koor vanemas eas kestendama ja eraldub väikeste tükikestena. Nagu aias kasvavate marjapõõsaste mullaga kattunud oksad võtavad juured alla, nii võtavad ka jõhvikavarred. Ainult et jõhvika kasvukohtades ei ole mulda. Nii peab jõhvikas oma väikesed juurekesed suunama paksu turbasamblakihti. Kuid sellise eluga on jõhvikas meie taimede hulgas üks paremini kohastunuid. Ta saab kõik eluks vajaliku kätte turbasamblamättas olevast veest ja õhust. Ta suudab isegi ülespoole kerkida, niipalju kui turbasammal parajasti aastas juurde kasvab. Teda ei häiri soode happeline keskkond ja kuum päikesepaiste. Ainus, mida jõhvikas kardab, on inimese poolt ettevõetavad kuivendustööd. Kuivendamise tagajärjel ta hukkub.
Aga nii see on. Jõhvika peened, paremal juhul vaid paari millimeetri jämedused varred on esimesel aastal rohtsed, kuid teisel eluaastal puituvad. Nagu paljudele suurtele põõsastele ja puudelegi kohane, nii hakkab ka jõhvika varre koor vanemas eas kestendama ja eraldub väikeste tükikestena. Nagu aias kasvavate marjapõõsaste mullaga kattunud oksad võtavad juured alla, nii võtavad ka jõhvikavarred. Ainult et jõhvika kasvukohtades ei ole mulda. Nii peab jõhvikas oma väikesed juurekesed suunama paksu turbasamblakihti. Kuid sellise eluga on jõhvikas meie taimede hulgas üks paremini kohastunuid. Ta saab kõik eluks vajaliku kätte turbasamblamättas olevast veest ja õhust. Ta suudab isegi ülespoole kerkida, niipalju kui turbasammal parajasti aastas juurde kasvab. Teda ei häiri soode happeline keskkond ja kuum päikesepaiste. Ainus, mida jõhvikas kardab, on inimese poolt ettevõetavad kuivendustööd. Kuivendamise tagajärjel ta hukkub. Miks on vaja seda taime säilitada
annaabi.ee 
