küllaltki pingelised. Etendusest tulevad välja ka inimeste peamised pahed, nagu eputamine, peenutsemine ja silmakirjalikkus. Näidatakse, et inimesed on enamasti üsna enesekesksed ja omavahelised suhted on samuti küllaltki keerulised. Tahetakse edasi anda, et inimestel on palju vigu küljes ja enamasti kannatavad nende vigade pärast meie kõige lähedasemad. Etenduse autor ja lavastaja eesmärgiks on vaatajaid mõtlema panna. Tahetakse, et inimene teeks omad järeldused ja juurdleks enda vigade üle ning püüaks neid parandada. Tihti on inimesed väga osavad teisi kirtiseerima ja nende vigu hukka mõistma. Iseenda juures on raske halbu omadusi märgata ja veel vähem neid tunnistada. Nähes oma vigu justkui kõrvaltvaatajana teatri etendusest on suurem võimalus, et inimene mõistab oma ebasobilikku käitumist. Teater on suuteline inimesi mõjutama, kui inimesed ise saavad aru oma vigadest ja tahavad muutuda ning paranda end.
loodusjõud. Eluks sobivat keskkonda hävitada on imelihtne, selleks on ainult mõistust vaja. Mõistus tekib elu olemasolu korral, elu aga sobiva keskkonna korral. Tekibki nõiaring, kus mõistus hävitab elu ja kui keskkond on sobiv, tekib uus elu. Mõistus ja mõtlemine on kõikide sõdade ja probleemide tekitajad. Kui võtta inimeselt mõtlemine, oleks me nagu loomad. Meil puuduks teadvus, me teaks, et teised on olemas, kuid me ei juurdleks enda ega teiste olemasolu üle. Me ei võtaks endalt elu ega tunneks kunagi lootusetust. Samas annab mõtlemine elule palju suurema tähenduse. Kui juba eksisteerida, siis mõistusega, et elul oleks suurem mõte kui ainult süüa ja magada. Kas olla või mitte olla? Võib olla, et selles polegi küsimust. Äkki on küsimus hoopis selles, kui palju olla. Kas olla nii palju kui võimalik, või olla nii palju kui teised sinult ootavad? Sellele küsimusele vastates tuleks kõigepealt küsida
annaabi.ee 
