keskkohast sulgedega kaetud. Küüned on kotkal mustad. Teda tunneb ära kõige paremini tema heleda saba järgi, mille kotkas lennates lehvikjalt laiali sirutab. Elupaik Merikotkas eelistab veekogulähedasi elupaiku, enamasti on nendeks kuuse- segametsad ja männikud. Ta ehitab omale pesa suurtest roigastest männi otsa. Pesapaigad on põhilised, sageli on seal merikotkaid nähtud juba sajandeid. Pesa on kotkal alati kõrgel ladvas ja sinna on vaba juurdelend. Ta ehitab pesa kõrgele ja külgoksale toetuvana. Paljudel merikotka paaridel on mitu peas, mida kasutatakse eri aastateil vaheldumisi. Toit Merikotkas toitub veekogudel elavatest loomadest. Kuna ta on suur lind, oma toitu ta ei vali, kes ette jääb, see lõpu leiab. Merikotkas külastab meeleldi ka kalatiike. Ta sööb veelinde, surnuid kalu, kuid meelsasti ka imetajate raipeid. Tema saagiks lendavad tavaliselt hallhaned,
männikud. Pesa ehitab suurtest roigastest männi otsa. Pesapaigad on põlised, sageli on seal merikotkaid nähtud juba sajandeid. Merikotka elupaigad asuvad niisketes kuuse- segametsades, rabamännikutes ning mereranniku hõredates metsades mitte kaugel veekogust. Põhiliseks pesapuuks on mänd, millele selle puudumisel järgneb haab. Pikemat aega kasutusel olnud pesapaigas on enamasti mitu pesa. Merikotka pesa on alati kõrgel ladvas ja sinna on vaba võimalik juurdelend Elupaik. Merikotkas eelistab pesapaigana peamiselt vanu ja võrdlemisi hõredaid männienamusega (loo)metsi (eriti Lääne-Eestis), niiskeid kuuse- segametsi, metsastuvaid puisniite ja rabastuvaid männikuid. Enamasti on kusagil lähikonnas ka jahialaks sobiv veekogu: 81% meie merikotkapesadest asub veekogule lähemal kui kolm kilomeetrit. Pesapuuna kasutatakse peamiselt mändi, harvem haaba, sangleppa ja erandjuhul kaske, tamme või kuuske
annaabi.ee 
