Seega pöörduti roomlaste poole, kes varem või hiljem oleks nagunii Judea vastu huvi tundma hakanud, seega mõlemad vennad ja juudamaa rahvas üritasid Pompeiust enda poolele saada. Aristobulus võitis. Seega 65. aastast alates võib rääkida rooma otsesest mõjust juudamaale. Rooma sai pmst Jeruusalemma enda alla, kuid lasi neil üsna autonoomiliselt religiooni vallas edasi tegutseda. Sama tehti Samaaria linnaga, Samaaria ise aga langes Süüria alla. Samaaria eristati Juudamaast. Juudamaa lahutati 3ks osaks - Jeruusalemm, Gazara ja Jeeriko. Tekitati teoorias hästi stabiilne süsteem. Samas oli poliitiliselt üsna ebastabiiline aeg, seetõttu ei läinud väga läbi. Aristobulus sattus Pompeiuse halvakspanu alla, Hyrcanus lasi roomlased sisse, seega tehti ülempreestriks, tegelikuks valitsejaks saigi Antipater, sest tema vaated roomlastele meelepärased. Pärast teist Rooma kodusõda juutide poliitiline positisioon tõusis, sest nad toetasid Julius Caesarit, kes
Makabeuse juhtimisel. 164 a. Jeruusalemmas võimule tõusnud Makabeide dünastia valitses Juudamaad Seleukiididest praktiliselt sõltumatult; 2. sajandi lõpul võttis Aristobulos endale kuninga tiitli ja katkestas seega formaalseltki sõltuvuse Seleukiididest. 140.a. paiku langes Mesopotaamia Partia võimu alla. Seleukiidide alad piirdusid nüüd peamiselt Põhja-Süüriaga. 64 63 a. vallutas Rooma väejuht Pompeius kogu Vahemere idaranniku, tegi Süüriast Rooma provintsi ja Juudamaast vasallkuningriigi. Pergamon. Pergamon Väike-Aasia lääneosas kuulus esialgu Seleukiididele. Sõltumatule riigile pani aluse piirkonna asevalitseja, eunuhh Philetairos, kes pälvis Antiochos I usalduse, sest asus Lysimachose ja Seleukose vahelises konfliktis 281. a. viimase poolele ning korraldas tapetud Seleukosele kohased matused. Ka Philetairose vennapoeg Eumenes I (263 241), kes onult võimu päris, ei kuulutanud end veel Seleukiididest sõltumatuks.
annaabi.ee 
