Tõsi küll triloogia viimase kahe teose tagumised otsad on kildudest, pudemetest kokku pandud. Ilmselt on kõik vähegi pähe tulnud mõtted kokku kantud. Aga selleks ajaks, kui raamatu viimane, eklektilisem ja nõrgemalt seostatav ots käes on, ei pane lugeja enam tähele pahandada, sest ta on päästmatult iseenda ja Mikita ühiste mõtete lummuses. Ta on hakanud uskuma. Eesti igas suguvõsas on üks ebamäärases vanuses mees, kes räägib pulmadel, juubelitel ja matustel ühte ja sama juttu ja tema sõnavõtud on alati oodatud, kirjutab Mikita. Tundub, et Valdur Mikita ise ongi selline mees. «Lindvistika» on väga meeldiv raamat. Autor esitab ridamisi väiteid, mida kontrollida ei saa, aga mis kõlavad hästi. Näiteks meestest ja naistest rääkides, õieti küll sellest, miks naised kohanevad oludega paremini kui mehed, sedastab Mikita, et see tuleb eesti meeste ja naiste suurest erinevusest: naised on eurooplased, mehed soomeugrilased.
võrgustik ei ole sobiv ülesande täitmiseks, vilets töökorraldus. Tseremoniaalne: org'i esindamine, iga toiming, mis loob suhteid. Juht esindab org'i külaliste vastuvõtul, õnnitlemised juubelitel ja teistel pidulikel üritustel. Demonstreerib hoolitsust töötajate, partnerite, klientide ja teiste oluliste isikute eest. Roll tuleneb otseselt ametlikust