inimestele, kelle ainuke suhtlus toimubki läbi virtuaalse jututoa. Sealsed inimesed tunduvad avatud ning sugugi mitte häbelikud. Tänasel päeval on ainuüksi Eesti internetisüsteemis 188 aktiivset jututuba, mis on suhteliselt suur number arvestades, mitu inimest seal päeva jooksul läbi põikab. Ei ole ka mingi ime kuulda paarikestelt, küsimusele, kus te kohtusite, vastust : ,, Jututoas! ,, See võlu on positiivne ja loodetavasti ka Eesti iibele kasulik. Kui kuskilt mujalt ei leia, siis jututoast ikka leiab, võiks mõnele 30-ndates vallalisele mainida. Virtuaalmaailm võib mõnikord ka saada harjumuseks ja inimene ei suuda enam teha vahet virtuaalmaailmal ja pärismaailmal. Selline olukord on liigitatud tänapäeval sõltuvuseks- virtuaalmaailma sõltuvuseks. Inimesel, kes sellist sõltuvust omab , tekivad tunnused väga kiiresti, kiiremini, kui mõne muu sõltuvuse tekkimisel ( suitsetamine, narkootikumid jne ).
Eduard Vilde lapsepõlv möödus muretult, ta ei kogenud kehvust ega varajast töösundi. Norulisi lapsepõlvemälestusi jätsid ainult sakstepelg ja mõisnikupoja kius, nagu seda kajastab isiklikele kogemustele toetuv mälestuskild ,,Minu esimesed ,,triibulised" ". Leenu Vilde algatusel ja innustusel korraldati Muuga mõisa peretoas pikil talve- ja sügisõhtuil lugemistunde. Kirjandushuvilised mõisateenijad tulid kokku ja lugesid üheskoos rahvaraamatuid või ,, Eesti Postimehe Jututoast" proosapalu. Nendest lugemisõhtutest võttis Vilde juba varasest lapsepõlvest peale kuulajana osa. Neid tunde võib pidada Vilde kirjandushuvi alguseks. Eedi ise oli muidu viieaastane, kui ema talle ketramise ja kudumise ajal lugemist õpetas. 1873. aasta sügisel pani ema Eedi metsaülema abikaasa juurde saksa keelt õppima. Vilde õppis üsna hoolikalt, nii et ta omandas saksa keele lugemises ja kirjutamises päris head algteadmised. On ka teada, et tulevase kirjaniku vanemad kogunud
annaabi.ee 
