mõistuse seisukohast vaimunarrust, teine pool aga keskendub irooniale mitmesuguste inimpahede üle, kusjuures vaimunarrus osutub nüüd õieti tarkuseks, mille abil pahesid (tegelikke narrusi) demaskeeritakse. Cervantes ei piirdu sellega, et muudab oma kangelased sisemiselt liikuvaiks ning seeläbi komplitseerib nende ja maailma vahekorra. Ta ei "liiguta" mitte ainult don Quijote ja Sancho sisemusi, vaid paneb tegelased - teispool romaani seiklust - liikuma nii ühelt jutustustasandilt teisele (romaani "sees") kui ka juhib nad romaanist "välja", ühelt poolt ajatusse minevikku, müüti, teiselt poolt romaani lugeja füüsilisse kaasaega. "Don Quijote" kunstilise struktuuri originaalsus väljendub aga milleski enamas. Nimelt selles, et Cervantes asetab enda ja teose vahele veel ühe jutustaja, araablasest krooniku Cide Hamete Benengeli. "Don Quijote", nagu ta väidab, on üksnes Benengeli loo hispaaniakeelne tõlge. Vähe sellest: autor annab mitmeti mõista, et don
mitmesuguste inimpahede üle, kusjuures vaimunarrus osutub nüüd õieti tarkuseks, mille abil pahesid (tegelikke narrusi) demaskeeritakse. Cervantes ei piirdu sellega, et muudab oma kangelased sisemiselt liikuvaiks ning seeläbi komplitseerib nende ja maailma vahekorra. Ta ei "liiguta" mitte ainult don Quijote ja Sancho sisemusi, vaid paneb tegelased - teispool romaani seiklust - liikuma nii ühelt jutustustasandilt teisele (romaani "sees") kui ka juhib nad romaanist "välja", ühelt poolt ajatusse minevikku, müüti, teiselt poolt romaani lugeja füüsilisse kaasaega. "Don Quijote" kunstilise struktuuri originaalsus väljendub aga milleski enamas. Nimelt selles, et Cervantes asetab enda ja teose vahele veel ühe jutustaja, araablasest krooniku Cide Hamete Benengeli.