Mittekodusolemise tunne inimene ei saa end kuskil koduselt tunda, ta ei tunne end kodus ka iseeneses, ta on alatine psühholoogiline põgenik. Hübriidsus kolonisaatori ja koloniseeritava suhetest rõhutab nende vastastikust sõltuvust ja nende olemuste ühist konstrueerimist. 24. Ökokriitika. Iga uurija vastutus, sõltumata distsipliinist, mida ta esindab, on mõelda oma uurimistöös ka keskkonnaprobleemidele.Inimene liigina loob keskkonnatähendusi muuhulgas kultuuris jutustatavate lugude abil. Looduskirjandus keskendub inimese ja looduse suhetele, seoste otsimisele. Ökokriitikat saab rakendada klassikaliste kirjandusteoste analüüsimisel nt inimeste ja looduse suhte seosed eri ajalooperioodidel, milliseid väärtusi / omadusi loodusele omistatakse ning mispärast. Wilderness- üleva „puutumatu looduse“ idee; pastoraal - vastandus linnaga (hästi palju kajastatud ilukirjanduses); maatöö (nt „Maa õnnistus“); apokalüpsis - öko-düstoopiad
lühijutud) ning klassikalise kirjanduse tõlgendamine looduskujutuse ja -kasutuse vaatenurgast. Kogu inimtegevus, sealhulgas kirjandus ja selle analüüsimine, on lahutamatult (ja paratamatult) seotud loodusega kui inimtegevuseks vajaliku keskonnaga. Iga uurija vastutus, sõltumata distsipliinist, mida ta esindab, on mõelda oma uurimistöös ka keskkonnaprobleemidele. Inimene liigina loob keskkonnatähendusi muuhulgas kultuuris jutustatavate lugude abil. Kirjandusökoloogia analüüsib, kuidas esitab kirjandus inimeste ja looduse suhet eri ajalooperioodidel, milliseid väärtusi / omadusi loodusele omistatakse ning mispärast; uurib seda, kuidas meie arusaamad loodusest kujundavad kirjanduslikke kujundeid ja žanre. Samuti uurib kirjandusökoloogia, kuidas need kirjanduslikud võtted omakorda kujundavad meie ühiskondlikke ja kultuurilisi arusaamu keskkonnast. Ursula Heise (Stanford University)
annaabi.ee 
