kaheksateistkümneaastased ning hakkasime alles maailma ja elu armastama; kuid me pidime nende pihta tulistama. Esimene granaat, mis märki tabas, tabas me südant. Oleme välja lülitatud mõistlikust tegevusest, edasipüüdmisest, progressist. Me ei usu enam sellesse; me usume sõjasse." (lk. 68) ,,Siin on hea, ja ma armastan sedaviisi istuda. Inimestega aga ei saa ma kuidagi hakkama. Ainus, kes ei päri, on mu ema. Kui isaga on see juba teisiti. Ta tahab, et ma talle midagi rindest jutustaksin, tal on soove, mis mulle liigutavatena, ent samas ka rumalatena tunduvad; mul pole temaga enam õiget vahekorda. Meelsasti tahaks ta ühtevalu midagi kuulda. Ma taipan, et ta ei saa aru, et on asju, millest ei saa rääkida, ja ehkki ma tahaksin talle head meelt valmistada, peitub selles oht ja kardan, et kui ma neid asju sõnadesse valan, muutub nende tähendus hiiglasuureks ning neid pole enam võimalik ohjeldada. Mis meist küll saaks, kui meil kõik päris selge oleks, mis rindel toimub
» «Välja arvatud teie, Athos, kellel ei ole kunagi olnud armsamat.» «See on tõsi,» ütles Athos pärast hetkelist vaikust. «Minul ei ole iialgi olnud armsamat. Joome!» «Aga teie kui filosoof õpetage mind, olge mulle toeks,» ütles d'Artagnan. «Mul on vaja õpetust ja lohutust.» «Milleks lohutust?» «Minu õnnetuse pärast.» «Teie õnnetus ajab naerma,» ütles Athos olgu kehitades. 312 «Tahaksin teada, mis te ütleksite mulle siis, kui jutustaksin teile ühe armastusloo.» «Mis juhtus teiega?» «Või ühe minu sõbraga, kas see pole ükskõik.» «Rääkige, Athos, rääkige!» «Joome parem!» «Jooge ja jutustage!» «Seda võib tõepoolest,» ütles Athos oma klaasi tühjendades ja uuesti täites. «Need kaks asja sobivad suurepäraselt kokku.» «Ma kuulan,» ütles d'Artagnan. Athos kogus ennast ja mida enam ta ennast kokku võttis, seda enam nägi d'Artagnan teda kahvatavat
annaabi.ee 
