isetegevuseks kokkuheitmine. Sellest ka nende ridade kirjutaja esimesed isiklikud kokkupuuted noore Hanseniga Tammsaarelt. Anton Hansen ei astunud ise ligi, teda pidi otsima. Küsisingi teda ühel sügisesel õhtupoolikul pärast tunde Treffneri gümnaasiumis. See oli siis tema, ,,Kilgivere Kustase" ja ,,Ärakadunud" poja kirjutaja, küsijaga võrreldes juba siis tüse poiss, lai otsaesine, lahke ja kinnine pilk ühtlasi. Mindi üheskoos välja, sees ei olnud oma jutunurka, jalutati mööda Emajõe kõnniteed. Ühel oli peas kulunud kaabu, teisel kroonugümnaasiumi vormimütsi odav loorberiraag noka kohal. Tulgu ometi ka nende ja nende kirjandussõprade salaseltsi! Ei tulnud. Ei tahtnud. Ei nähtud teda ka pärastpoole nende teiste kogumiskohas. Põikles kõrvale kahkleja ja kõhkleja ilmega, ajapuuduse ettekäänete all. Tema naeratusi ja naljatusi võis aga seletada ka umbusklikuks üleolemiseks enesest nooremate rühma vaimustuse kohta. Tundus nagu kardaks
Oma väljaande "sisulise ja välimise täiustamise asemel" valisid väljaandjad-tmt-d mooduse, "mis näis poliitiliselt rasketes oludes kõige kindlam: hakati iseennast kiitma ja teisi mustama ning halvustama". Üldine õhkkond (salakaebused jms) vaid soodustas ebatervet suhtumist. "Soov igal tingimusel ellu jääda sundis ajalehetoimetajaid tegutsema vahendeid valimata." Kuulutustepinna tasuvam müümine ei tulnud sel ajal kellelegi tõsiselt kaalumisele. Jakob Kõrv tõi nt ajalehe jutunurka piisavalt hirmu- ja seikluslugusid, mis tõstis tema lehe tiraazhi märgatavalt (isegi üle 10 000). Uuenduslikuma ja maj mõttes otstarbekama lahenduse pakkus välja Ado Grenzstein, kes pakkus kulude kokkuhoiuks ajakirjanduse ühenduse võimalust (vt EKLA f 38, Grenzstein XIII lk 305), mis aga teiste toimetajate poolt kõrvale lükati. Ajakirjandus ei olnud JT-le eesmärk omaette, vaid vahend, mille abil rahva iseteadvust tõsta
annaabi.ee 
