väärtkirjandust- röövlijutud, krimiromaanid, armastusjutud). Raamatud olid välisilmelt hallid ja ilmetud. Kirjanikud olid n-ö poolharitlased. Nad olid saanud saksakeelse koolihariduse. Väga paljud kirjanikud olid ajalehtede toimetajad, nende abilised, kirikuõpetajad, kooliõpetajad. Nad ei saanud erilist tasu oma töö eest. Sajandivahetuse proosa. Suur osa ilmus ajalehtedes järjejutuna. See kindlustas lehe edu. Jutulisa suurenes umbes 50x. Kasvas ka lugejaskond. Eriti suur algupärase kirjanduse vastane oli Jakob Kõrb (Valguse toimetaja). Ta oli suur venestamise pooldaja. Kõrb propageeris seda, et ei ole mõtet eesti keeles kirjutada, kuna eesti keel hääbub ja liitub suure Venemaaga. Tallinnas andis Jaak Järv välja ajalehte Virulane. 1882 oli ilukirjanduslik materjal selles lehes väga napp, !883 tuli Vilde lehte tööle, kes hakkas täitma ilukirjanduslikku lisa. 1885- 30 nr olid
KÄSITLUS KEELATUD!). Järjepideva ajakirjanduse algus. Õpetas talurahva lehte lugema. Huumor, jutud, luuletused. Emotsionaalne. Üle- eestiline. Jannsen toimetas (1857-63). Eesti Postimees Esimene ülemaalise tähtsusega. Ajakirj. Ainuvalitseja kuni 1878. Õpetlik, konservatiivne, rahvustunde õhutamine, hariduse propaganda. Sõnumid maailmast, juhtkirjalaadne. KOIDULA. Lugejakirjad haritlastest kaastöötajad. ,,Suur sulesõda" (Jannsen vs Jakobson). Arvukalt lisasid (jutulisa, misjonilisa, eesti pöllomees). Ajakirj. Funktsioon üha rohkem informeeriv ja meelelahutuslik. Esimene uudispilt 1866. Toimetuse materjali ja kuulutuste eristumine 1878-19./20.sajand laienemine, prof.-seerumine, politiseerumine Sakala, Olevik, Postimees, Valgus KONKURENTS, leht muutub kaubaks. AJAKIRJAD: Meelejahutaja 1878, Linda 1887. Tekivad toimetused ajakirjandusest saab kollektiivne töö. Stiil objektiivsem. Olulisim: informeerimine. Leht kui organisaator (Hurt). Keskus: Tartu
annaabi.ee 
