Vanematest ilmajäämine on lapsele tema elu suurim õnnetus. Kaotades oma ema ja isa, läheb ka kaduma pool sinu lapsepõlve. Me keegi ei kujuta ette mis tunne on elada vanemateta, sest meil on nad ju olemas koguaeg. Elu vanemateta võib olla kohutav, kui sa tead, et sa ei näe neid enam kunagi ja sul on nendest ainult mälestused. Mina arvan, et elu ilma vanemateta on kurb. Oma kogemusest võin öelda, et elu ilma isata või emata on õnnetu. Puudu jääb paljust, jutudest isa või emaga, ning paljust veel. Ma ei soovi kellegile seda, et ta peaks elama vanemateta. See on kohutav! Kuid väga tublid on need lapsed kes on selles hoolimata tugevad ja peavad vastu.
Andersen tõi huviorbiiti tagasi sellist laadi muinasjutud, mis põhinesid autori lapsepõlves kuuldud lugudel 4 ning kirjutas sellist sorti muinasjutte seeriatena. Esialgu oli nendest raske aru saaada, sest tõlkimine oli keeruline ning huumorist ja tõsidusest võis erinevalt aru saada. 1835. aasata jooksul avaldas Andersen esimese järjejutu oma aegumatust muinasjutukogumikust .Enamik järgmistest jutudest avaldati aastatel 1836 ja 1837. Kogumik koosnes üheksast muinasjutust, mille seas olid ka: „Tuleraud”, „Printsess herneteral”, „Pöial-Liisi”, „Väike merineitsi” ja „Keisri uued rõivad”. Nende muinasjuttude väärtus oli teadmata, seega müüdi need odavalt. Peale seda kui ta 1837. aastal Rootsit külastas, sai ta inspiratsiooni Skandinaaviamaadest, mis pani teda kirjutama luuletusi, mis näitaksid tema seotust rootslaste, taanlaste ja norrakatega. 1839
annaabi.ee 
