Kiirelt liikuvatel ja vaid hetkeks teineteisega kokkupõrkuvatel gaasiosakestel oleks väga raske vabu laengukandjaid edasi anda. Seetõttu elektrivool gaasi enamasti ei läbi. Tead aga, et välgulöök äikese ajal kujutab endast elektrivoolu. Äikesepilves on väga palju elektrilaenguid. Selle tõttu tõuseb äikesepilve ja maa vaheline pinge nii suureks, et õhk hakkab elektrivoolu läbi lööma. Sellise läbilöögi ajal näedki sa heleda jutina taevas pikselööki. Ka siis, kui sa kelleltki "elektrit" saad, lööb õhk läbi. Kuid sellisel juhul on elektrilaenguid palju vähem ning pinge sinu ja sinu sõbra vahel on palju väiksem. Seetõttu toimub selline läbilöök vaid siis, kui sa oled sõbrale väga lähedal. Mida suurem on pinge kehade vahel, seda kaugema vahemaa tagant võib toimuda läbilöök. Äiksepilved asuvad ju maast mitmete kilomeetrite kaugusel.
Faktiline tõestus, et Linnutee koosneb paljudest tähtedest tuli aastal 1610, kui Galileo Galilei kasutas teleskoopi selle uurimiseks. Ta avastas, et see koosneb suurel hulgal tuhmidest tähtedest. Thomas Wright spekuleeris (õigesti) aastal 1750 oma teoses "An original theory or new hypothesis of the Universe", et galaktika võib olla pöörlev keha paljudest tähtedest, mida hoiab koos gravitatsioon, sarnaselt Päikesesüsteemile, kuid palju suuremas mastaabis ning me näeme Linnuteed heleda jutina taevas, sest me ise asume selle sees. 1785. aastal alustas William Herschel erinevatel kaugustel Linnuteest olevate tähtede süstemaatilist loendamist. Saadud andmetes näitas, et tähtede tihedus taevasfääril kasvab järsult Linnuteele lähenedes. Ta seletas seda nähtust oletades, et tähed ei täida ühtlaselt mitte kogu maailmaruumi, vaid on koondunud lõplike mõõtmetega piirkonda. Herschel visandas ka
nälginud vanakesele. Kogu seda aega võinuksin ma kasutada lennutrenniks - nii palju põnevat jäi veel selgitamata. Ja peagi oli kajakapoiss Jonathan jälle omapead avamere kohal, näljane, õnnelik, katsetav. Eesmärgiks oli tal nüüd kiirus; ning nädalaga sai tast sööstlennu nobedaim kajakas. Tõusnud tuhande jalani, rapsinud tiibadest välja viimse kui võhma, pikeeris ta püstloodis vahkvaleva jutina alla lainekribu suunas; ning ta avastas põhjuse, miks kajakail polnud kunagi õnnestunud see välklev äkksööst. Juba kuuendal langemisviivul liikus ta seitsekümmend miili tunnis, aga sellisel kiirusel muutub harjumata kajakatiib abituks, annab vastusurvele järele, murdub vinklist välja. Vahel juhtus nii. Kuitahes ettevaatlikult ta end ka kukutas, kogu senist oskust mängu pannes, suurel kiirusel kaotas ta võime oma keha valitseda. Rebi aga rebi end tuhande jala kõrgusele
Faktiline tõestus, et Linnutee koosneb paljudest tähtedest tuli aastal 1610 kui Galileo Galilei kasutas teleskoopi selle uurimiseks. Ta avastas, et see koosneb suurel hulgal tuhmidest tähtedest. Thomas Wright spekuleeris aastal 1750 oma teoses "An original theory or new hypothesis of the Universe", et galaktika võib olla pöörlev keha paljudest tähtedest, mida hoiab koos gravitatsioon, sarnaselt Päikesesüsteemile, kuid palju suuremas mastaabis ning et me näeme Linnuteed heleda jutina taevas, sest me ise asume selle sees. Linnutee kuju nagu seda nägi William Herschel. Esimene, kes üritas kirjeldada galaktika kuju ja Päikese asukohta selles oli William Herschel 1785. aastal. Ta luges kokku tähti erinevates taeva osades ja tegi tulemusest diagrammi, milles ta paigutas Päikesesüsteemi galaktika keskme lähedusse. Kapteyn, kasutades viimistletud lähenemisviisi, nägi Linnuteed kui väikest elliptilist galaktikat (diameetriga umbes 15 kiloparsekit), Päikese asetas ta
annaabi.ee 
