Kihluti tavaliselt väga varases eas- juba seitsme aastaselt lubas seadus naistel kihluda. Kõige kiiremini lubas Rooma õigus abielluda kaheteist aastaselt, kuid üldiselt abielluti siiski teismeeas umbes 16-aastaselt. Oluliseks asjaoluks loeti, et mõlemad osapooled oleksid abieluga nõus. Naisel oli lubatud keelduda isa valitud peigmehest juhul kui viimane oli vääritu oma staatuselt või käitumiselt. ( Clark 1993) Roomlased nimetasid õigeks abielusks ehk justum matrimonium-ks mitte igat naise ja mehe vahelist ühendust, vaid ainult säärast, mis vastas seaduses nimetatud tingimustele ja üksnes sel juhul olid abielus sündinud lapsed rooma kodanikud. Naine oli allutatud täielikult kuni I sajandini enne Kristust mehe võimule. Olid kahtelaadi abielu- cum manu ja sine manu. Cum manu oli abielu vorm, milles naine on täielikult mehe võimu all. Ühtlasi oli väga tõenäoline, et naise üle kehtis nii abikaasa kui äia võim
maailmas. Kaubandusega tegelemine oli õigustatud, kui see oli vajalik kaupmehe majapidamise säilitamiseks ja maale(riigile) kasulik. Kaubanduse õigustamine sõltus ka sellest, kas see mis anti ja mis vahetamisel vastu saadi, olid võrdse väärtusega. 8. Mida kujutab endast nn „õiglase hinna“ teooria? Kui kaubanduses lähtuda „õiglase hinna” põhimõttest, siis oli see aktsepteeritav. Õiglase hinna teooria (justum pretium) oli natuke rohkem kui lihtsalt kokkuleppe küsimus. Vajalik oli arvestada töö-ekvivalenti. Kauba hind on õiglane, kui selle arvestamine toimub kauba tootmiseks kulunud töö (tootmiskulude) alusel, mis määratakse kindlaks õigluse põhimõttel, et tootja saaks oma tegevust jätkata. Vältima pidi inimeste rikastumist kaubanduse kaudu. Ost ja müük ei saa olla rikastumise allikaks. Raha peab õiglast vahetust vaid kergendama.
annaabi.ee 
