uskusid, et võidavad. Tingis-khaan saavutas alati võidu. Neil oli seljas pikad sinised rõivad, raudrüüd ja raudkiivrid. Nad istusid väikestel jämejalgsetel ja pikalakalistel hobustel. Mongolite sõjahüüd: ,, Khuu- khuu- khuu- khuu" SÕJARETKEDE PEATUSPAIGAD Lahinguväljadel elas Tingi-khaan kollases siid telgis, mille ta oli Hiina keisrilt ära võtnud. Telgi taga seisis kaks suurt mongoli jurtat, mis olid valge vildiga üle tõmmatud: ühes jurtas elas khaani viimane naine, noor Kulan (mongolite poolt tapetud merkiitide khaani tütar) ühes oma väikese poja Külkaniga. Teises jurtas elasid seitse teenijat- hiina orjapiigat. 6 KHAANI HOBUSED Telgi ühel küljel seisis kuldvaia külge köidetuna valge Seteri nimeline täkk. Tal olid
Abaid edasi õppima. Abai lähebki linna edasi õppima, jättes naise jurtasse lapsi kasvatama. Linna minnes tundis ta suurt vabadust. Abai lemmikud olid ema Ulzan, üks isa kolmest naisest, ja vanaema Zere, kellele ta luges luuletusi ette ja kes jutustasid talle lugusid. Zere palus jumalat, et jumal kaitseks lapselast isa viha eest. Zeke innustas Abaid tarkust taga nõudma, kinnitades, et kas maailmas on palju inimesi, kelle peas on vaid söömine ja magamine. Ulzani jurtat külastasid ka akõnnid. Abai ja tema isa Kunanbai. Kodus astub esimest korda Abai õiglustunne, ta astub välja agaa- sultanist isa Kunanbai range, sariaadist lähtuva valitsemise vastu. Nimelt laseb isa ühe kadunud poja miniaga koos elava mehe (vale) pealekaebuse alusel üles puua). Hingepõhjani solvunud tungib pealekaebajale kallale, pälvides isa viha. Hiljem kritiseerib ta isa viisi tütre vaenulikule hõimujuhile kasvatada andmise teel hõime lepitada 41.
annaabi.ee 
