sõitis Tingis-khaan oma hobusel ja ta ei sarnanenud üldse horezm-ahhide toredusega, kes olid kulla ning hiilgavate kalliskividega üle puistatud. TINGIS-KHAANI POJAD. Esimese naise Burteega oli tal neli poega: Vanim poeg, Duti, oli ohjeldamatu ning isekas. Ta oli sel ajal neljakümne aastane, kui ta isa valitses ja ihaldas tõenäoliselt isalt valitsemise ohje ära kiskuda, ja saata ta nõtrade raukade jurtasse istuma. Sellepärast saatis Tingis-khaan poja kaugele, oma kuningriigi kõige vimasesse nurka, ja määras tema juurde salanuhke, et need kannaks ette igast ta hingetõmbest ning kavatsusest. Teine poeg, Dagatai, ihkas rohkem oma venna ning võistleja Duti hukkamist kui isa surma. Niikaua kuni mõlemad teineteist vihkasid ja omavahel võistlesid, polnud nad Tingis- khaanile hädaohtlikud. Kolmanda poja, Ugudei, kuulutas Tingis-khaan oma troonipärijaks. Ta oli pehme ning
Abai ja Dilda abielluvad, neil sünnivad lapsed: poeg Akõlbai, tütar Gulbadan. Esiklapse sündides oli Abai kõigest 17-aastane. Abai suhtus abiellumisse kui saatuse paratamatusse katsumusse, isakssaamisesse aga kui saatuse kurja nalja. Juba abielumehena kohtas Abai bokensii hõimu juhi tütart Togzani, kes inspireeris teda luuletama. Semipalatinskis elav kohtunik Andrejev innustas Abaid edasi õppima. Abai lähebki linna edasi õppima, jättes naise jurtasse lapsi kasvatama. Linna minnes tundis ta suurt vabadust. Abai lemmikud olid ema Ulzan, üks isa kolmest naisest, ja vanaema Zere, kellele ta luges luuletusi ette ja kes jutustasid talle lugusid. Zere palus jumalat, et jumal kaitseks lapselast isa viha eest. Zeke innustas Abaid tarkust taga nõudma, kinnitades, et kas maailmas on palju inimesi, kelle peas on vaid söömine ja magamine. Ulzani jurtat külastasid ka akõnnid. Abai ja tema isa Kunanbai
annaabi.ee 
