uskusid, et võidavad. Tingis-khaan saavutas alati võidu. Neil oli seljas pikad sinised rõivad, raudrüüd ja raudkiivrid. Nad istusid väikestel jämejalgsetel ja pikalakalistel hobustel. Mongolite sõjahüüd: ,, Khuu- khuu- khuu- khuu" SÕJARETKEDE PEATUSPAIGAD Lahinguväljadel elas Tingi-khaan kollases siid telgis, mille ta oli Hiina keisrilt ära võtnud. Telgi taga seisis kaks suurt mongoli jurtat, mis olid valge vildiga üle tõmmatud: ühes jurtas elas khaani viimane naine, noor Kulan (mongolite poolt tapetud merkiitide khaani tütar) ühes oma väikese poja Külkaniga. Teises jurtas elasid seitse teenijat- hiina orjapiigat. 6 KHAANI HOBUSED Telgi ühel küljel seisis kuldvaia külge köidetuna valge Seteri nimeline täkk. Tal olid lõõmavad silmad ja hõbevalge karv mustal nahal
vallavanemaid. Abai ja venelased, vene keel.. Abaid ümbritsevad noored luuletajad. Andekam neist on Darmen. Luuletajate hulgas on ka Abai pojad Akõlbai ja Magass. Abai õpetas noori luuletajaid, et inspiratsiooni ei tule otsida vaid õnnest ja rõõmust, vaid ka kibedast saatusest. Luuletaja peab väljendama elutõde ning seda peab õppima vene luuletajatelt. Samas ei tohi luuletaja pidada luulet tähtsamaks kui elu44. Teose lõpus loeb Darmen Abai jurtas ette oma uue, Nekrassovist inspireeritud poeemi. Abai mõistab, et tema õpetus on hakanud vilja kandma. Palju head kuulis Abai venelaste kohta ka oma pojalt Akõlbailt, kes õppis Peterbusris, ja asumiselt põgenenud kasahh Bazaralõlt. Abai tee II (1956, e k 1960) 42 Peterburis sõjakoolis õppiv ja suviti kodukohta külastav Abiss venitas oma pruudile Magrifale ettepaneku tegemisega
annaabi.ee 
