sugulus- vm suhte kaudu: vaga isa, vedel vend, kadunud poeg jne. (Õim 2001B) Inimene > pärisnimi. Siin on liitsõna põhikomponendiks üldlevinud eesti (või muu kirjeldatava rahvuse) eesnimi ja inimese iseloomujooned väljenduvad fraseologismi atributiivses komponendis: venivillem, kubujuss, saksa Mihkel, sitavanka (vene Ivanist), onu Sam (ameeriklane) jne. Eesti mehenimedest on kujundiloomes sagedasemad olnud Ants, Jaan, Jaak, Mats ja Kusti (pudruants, ilmjaan, jupijaak, maamats, kõõmakusti), naisenimedest Kai, Leenu, Liisu, Mari, Triinu (räpakai, pläraläraleenu, piripilliliisu, salgumari, tuhkatriinu). Pärisnimi on kasutusel üldnimena ka sõnapaarides (Minnid ja Mannid, Jukud ja Jaanid) ning üksikult (koljat koljatikasvu mees, Juku poiss, laps). (Õim 2001B; Mäearu 2002) 7 Inimene > rahvuse esindaja. Need nimetused ei ole eriti sagedased: villis venelane,
Läbi aegade sagedasemad mehenimed on olnud veel Ants, Jaak, Jaan, Mats. Naisenimedest on palju esinenud Kai, Leenu, Liisu, Mari ja Triinu nimesid. Eesnimelised isikunimed jagunevad kolme rühma, millest järgnevalt juttu tuleb. (Mäearu 2002: 29) Keha- või vaimuomaduste järgi nimetamine Vanust märkivaid nimesid eriti palju ei ole. Väike armas poisslaps on käbimiku, tüdruk tudimann. Rohkem on sõnu, mis iseloomustavad inimest välimuse järgi. Näiteks lühike inimene on jupijaak, kõhn ja kleenuke inimene kriipsujuku, kriipsukaarel, silmapaistvalt ilus ja edev mees on tuntud ilueedina. Räpase inimese kohta öeldakse räparein, rokareedik, räpakai, mustmari. Kaltsakat kutsutakse hilpantsuks, kaltsukustiks, kaltsutriinuks. Rohkesti on halvustavaid nimetusi rumala inimese kohta: tobehans, jobujaak, tuhajuhan, tobujuss, juhmjüri, tojajüri, ahjuleeni, lollmats, tuhkmats, taaripärt, kitsivillem. (Mäearu 2002: 29 30)
annaabi.ee 
