«Allen Jones kasutab oma loomingus 1950. aastate seksuaalse alatooniga populistlikke illustratsioone ja tema seksuaalselt provokatiivsetes käsitlustes on keskustelu mehest ja naisest küllastatud fetisistlike vihjetega,» ütles Jonesi kohta kunstiteadlane Eha Komissarov. «Innustatuna Jungi ja Nietzsche teooriatest, kujutab Jones naise ja mehe kooslust loomisakti vastandlike metafooridena.» Mitmed Jonesi teosed uurivad pingeid meeste ja naise vahel. Need kaks seoud kuju väljendavad Jungilikku arusaama, et tõeliselt loominguline kunst vajab nii mehelikust kui ka naiselikust. Seega saab seda teost lugeda kui metaforiilist autoportreed Jonesi enda kunstilisest eesmärgist? http://www.liverpoolmuseums.org.uk/walker/collections/20c/jones.aspx ,,Hatstand, Chair and Table" Popkunsti täies hiilguses esindab tema fiiberklaasist skulptuur «Chair» (1969, London, Tate), mis kujutab elusuuruses naist mööblina, seksuaalselt provokatiivses poosis ja vürtsitatuna fetishistlike ja
vastuse." (HALL& NORDBY 2007:36-37) Sel moel on vältimatu järeldus, et psüühika pole mitte homogeenne üksus, vaid pigem omavahel seotud üksikosade kogum, millist vaadet kaitses Jungi ülapool diskussioonis Bultmanniga. Sellist Jungi arusaama on tähtis mõista, kuna tema teoloogia hargneb samas võtmes. Kõrvutades inimisiku ja selle kompleksidega jumaliku Triniteedi, leiab Jung, et selle kolm isikut on samuti kompleksid. Täpsustuseks võiks lisada jungilikku mõtteliini järgides, et Kristuse maa peal viibimise aegu kujutasid sõna otseses mõttes ,,komplekse" Isa ja Püha Vaim, kuna Kristus ,,teadliku minana" oli temale enesele ja kõigile teistele nähtav, arusaadav ning paiknes siinpoolsuses, mitte transtsendentsis - teadvustamatuses. Ülesvõtmise ning Püha Vaimu läkitamise järel võib aga kogu Triniteedist rääkida kui ,,kompleksidest", kuivõrd siinpoolsuses me neid ei näe
annaabi.ee 
