Koosolekud olid enamasti salajased ning nende õpetus tehti teatavaks ainuüksi liikmetele. Koostati evangeeliume ja nende kommentaare. Gnostilise õpetuse aluseks oli duaistlik maailmavaade: · kõiges valitseb vaimu ja mateeria hea ja kurja vaheline võitlus · inimhing on taevast päritolu, kuid see on sattunud keha köidikutesse, seda on saadetud päästma jumalik olend Kristus, kes juhatab teed jumalikkusesse ning vabastab hinge keha orjusest Praktikas viis gnostikute õpetus askeesini, kuna keha loeti kurjaks, siis tuli selle tahtmised lämmatada. Kirik luges gnostitsismi ohtlikuks, võitluses õpetatud gnostikute vastu oli vaja senisest selgemalt määratleda, mis on kristlik ja mis mitte. Sellega seoses kasvas piiskopideja usutunnistuse tähtsus. Kirik pidi otsustama, millistele raamatutele omistada normatiivne väärtus. Algkiriku pühakiri oli Vana Testament, mida loeti kreekakeelses tõlkes
jumalad. [V.V. Struve ,,Vana-Idamaade ajalugu" Tartu, 1949] Kuningal oli viis nime: oma päris nimi ja peale selle veel neli nime, mis talle anti troonileastumisel. Igal tema nimel oli teatav suhe tema pompoosse titulatuuri teatava koostusosaga. Põhiline trooninimi oli seatud Ülem- ja Alam-Egiptuse kuninga tiitliga. Vaarao isiklik nimi oli seotud ,,päikese poja" tiitliga. Selles tiitlis peegeldus selgesti Egiptuse usundi klassiolemus, kuningavõimu jumalustamine, usk despootia ,,jumalikkusesse". Egiptus saavutas tollel ajal suure võimsuse, mille poolest eraldus ta teistest, nagu räägitakse raidkirjas, asiaatide, neegrite ja liibüalaste barbarlikest suguharudest, kes Egiptust ümbritsesid, suutes talle pakkuda ainult tööjõudu ja kariloomi. Naaberbarbareid võis Egiptuse kuningas tabada isegi ,,kaigast tõstmata", ,,ilma vibu pingutamata surmata neid nooltega". Egiptlased uskusid, et päikesejumal
annaabi.ee 
