joob enesele nuhtlust, kui ta ei anna aru sellest ihust." (1Kr 11:26-29) Enne armulauale minekut tuleb selleks alandlikult valmistuda, pidades vastavat paastu (üks tund hoiduda söögist ja joogist), näidates ühtlasi oma riietuse ja käitumisega missal austust Issanda vastu Pühimas Sakramendis ning väljendades oma vääritust väeülema sõnul: "Issand, ma ei ole seda väärt" (vt Lk 7:1-10). (http://www.katoliku.ee/node/72) Anglikaani kiriku 29. usuartiklis seisab: ,,Jumalatud ja need, kellel puudub elav usk, litsuvad Augustinuse sõnade järgi küll lihalikult ja nähtavalt hammastega Kristuse ihu ja vere sakramenti, ei saa aga mingil moel Kristusest osa, vaid söövad ja joovad sakramenti või selle suure asja sümbolit pigem iseendale kohtuks. "4 Ehkki katoliku ja anglikaani kirikute armulauateoloogias on üksteisele vastukäivat, ollakse mitmetes küsimustes ka ühte meelt (armulaua vääriline vastuvõtmine, armulaud
Nad vastandusid oma vaenlastega ning vaimse kättemaksu huvides nad vastandusid ka oma vaenlase väärtustega. Aristokraatlikud väärtused (hea-üllas-tugev-ilus-õnnelik-Jumalast armastatud) pöörasid nad pea peale, öeldes "head on viletsuses elavad, vaesed, jõuetud, madalad, kannatavad, ilmajäetud, haiged, inetud, vaid nemad on vagad ja Jumala poolt õnnistatud. Teie tugevad ja üllad, olete kurjad, õelad, täis iha, rahuldamatud, jumalatud, teie olete neetud igavesti."" Juutidest algas orjade mäss moraalis, mis on olnud edukas ning halvanud kogu ühiskonna. Preesterlik klass pööras kadedusest ja jõuetusest alamklassid isandate vastu, seejärel edendas alamates klassides jõuetust, süü- ja patutunnet. Kõige tulemuseks on süütundest tulenev asketism ja enesesalgamine. Preestrid ässitasid nõrgemad klassid üles distantsi paatose väärtõlgendusega, nad
annaabi.ee 
