tuntud eesti müütide kogujale Friedrich Reinhold Kreutzwaldile, kes on koostanud rahvaluuleainelisi teoseid (,,Eesti rahva ennemuistsed jutud", ,,Kalevipoeg"). Rääkides eesti mütoloogiast, ei tohi mainimata jätta ka Friedrich Robert Faehlmanni, kes eesti kohamuistenditest lähtudes visandas suure osa ,,Kalevipojast" (,,Kalevipoja" pani lõplikult kokku Kreutzwald). Just Faehlmann arendas saksa ja antiikmütoloogia eeskujul välja pseudomütoloogilise eesti jumalatemaailma. Tänu Faehlmanni tegevusele hakati ka muudes maades huvi tundma eesti rahvaluule vastu ja samas mõjutasid need positiivselt kogu eesti kirjandust ja ka kujutavat kunsti. Meie mütoloogias on mitme eri nimetusega hingeloomi, keda usuti inimese sees elavat. Arvati, et surnud ja ka elavate inimeste hinged esinevad loomade või lindudena. Räägitakse ka, et hingeloomi ehk ämblikke, sipelgaid, liblikaid ei tohi tappa, sest sellega tapetakse inimhingi
rahvusvaheliseltki tuttavaks. Eesti keelde hakati Faehlmanni muistendeid tõlkima rahvusliku liikumise perioodil. Nüüdki tutvustati neid kui ehtsaid rahvajutte, eesti rahva suursuguse mineviku tõendusi. Muistendite motiivid jõudsid paljude eesti kirjanike loomingusse, tegelaste järgi said nime tekkivad seltsid, teatrid (,,Vanemuise" selts, ,,Endla" teater) jm. Ühtlasi arendati Faehlmanni jumalatemaailma edasi, lauldi Kungla rahvast ja Taara tammikutest jätkus eesti rahvusmütoloogia kujundamine. Muistendite kaudu toetas Faehlmann eestlaste tõusvat rahvuslikku iseteadvust rahva vägevus minevikus andis lootust uueks tõusuks tulevikus: ,,Sellest peale kogu see muinasmalev marssis poegade kõrval ja julgustas neidki nende ülejõulises ründluses" (August Annist, 1935). Kalevipojamuistendite loomisel on Faehlmann kasutanud pärimusteateid, kohamuistendeid
annaabi.ee 
