" Psychet nii kuri saatus ei tabanud, kuid sama reegli järgi käitudes tappis Artemis Aktaioni ning Erosel oleks olnud sama suur õigus Psychega niisamuti ümber käia. Nende lugu leidis üleüldsegi väga õnneliku lõpu, arvestades, et nad siiski kokku jäid. Kõikidel mütoloogilistel tegelastel nii palju õnne polnud. Psyche ärasaatmistki võib võrrelda mõne jumaliku rituaalina. Kui isa talle matusepeo korraldas, mängisid seal pillimehed ning rahvas saatis neiu rongkäiguga kaljule. Jumalatelegi korraldatud pidustustelt ei puudunud kunagi muusika, suursugusus ja rongkäigud. Ilmselt tuleks arvestada ka fakti, et sellele viidatakse kui matusepeole, aga ometi ei arva keegi, et Psyche suremas on. Müütilistes kontekstides võivad surm ja matused sageli sümboliseerida mingit üleminekut, suuremat muutust või oma praeguse mina lõppu. Keegi ei tea, mida tema edasiselt elult oodata, ka Psyche ise mitte. Seega on nad valmis kõige hullemaks.
Jumalad Mesopotaamia panteon (kreeka keeles jumalate kogum) pärineb sumeritelt. Semiidid võtsid sumerite jumalad üle ning sulatasid need ühte omaenda jumalatega. See ilmneb muuhulgas ka asjaolus, et samal jumalal on enamasti nii sumeri kui ka semiidi nimi. Erinevalt Egiptusest olid Mesopotaamia jumalad pea eranditult antropomorfsed (kreeka keeles inimese kujulised). Neid kujutati suure perekonnana, kes elas muretut suursugustele inimestele omast elu. Miski inimlik polnud võõras jumalatelegi. Nad sõid, jõid, magasid, armastasid teineteist, sigitasid järglasi, tülitsesid ja petsid üksteist ning leppisid seejärel. Inimestest eristas neid surematus ja üliinimlik võimsus. Inimesed olid surelike ja väetitena jumalate kõrval kaitsetud ja tühised. Mesopotaamia panteoni tipus seisid kolm suurt meesjumalat. Taevajumal Anu (sumerite An) oli jumalate isa. Temast peeti küll väga lugu, kuid müütides ta suuremat osa ei mänginud.
annaabi.ee 
