natuke. Hiljem tuli mõte teha üks tore vahva jutt ning ühendada valitud teoste tegelased selle jutu kaudu... Lahtiste Uste Päevad Mona kattis kõrvad, kuna kellade müra takistas tal selgelt mõelda. Ta seisis ihuüksinda keset Vatikani, meeles vaid Michelangelo soovitus minna Peetri basiilika torni ja korraldada seal lahtiste uste päevad. Äkitselt löödi kiriku uksed lahti ja tuhanded preestrid ja jumalamehed tormasid platsile. Nad täitsid kogu väljaku ja pillimeeste saatel hakkas üle kogu ilma kõlama gregoriuse koraal. Kõigi järel tuli kirkust välja pahane ristija Johannes. Mona ei saanud enam millestki aru ja püüdis kätega endale teed teha, et kirikuni jõuda. Pühad mehed vaatasid silmad pärani seda imelist olevust. Paljud neist ei olnud varem kedagi väljastpoolt kirikut näinud. Teda püüti takistada, kuid Mona suutis kuidagi usteni jõuda. Kõik see mass pööras näod
Ta vastas paavstile ning teistele religioossetele gruppidele nii: ,,Inimesed, organiseeritud ja rahvad teenivad meie pealt miljoneid. Mida nad teeksid ilma meieta? Ilma Saatanakirikuta poleks neil kelle kallal õiendada, poleks kedagi, kes võtaks enda peale süü kõige halva eest, mis siin maailmas juhtub. Kui paavst tõesti mõtleb nii, nagu ta räägib, siis poleks tohtinud asju nii suureks puhuda. Mida sa tõeliselt peaksid uskuma on see, et jumalamehed on petturid ning neil on tõeliselt hea mee, et me olemas oleme, et nad saaksid oma äranägemise järgi meid ära kasutada. Me oleme äärmiselt väärtuslik kaubaartikkel. Me oleme aidanud ärisid, viinud majanduse tõusuteele ning mõned miljonid dollarid, mille oleme tekitanud, on läinud kristlaste kirikusse. Üheksas Saatanlikus Deklaratsioonis oleme korduvat tõestanud, et kirik ning lugematud indiviidid ei saa eksisteerida ilma Saatanata!"
annaabi.ee 
