aidata püüdsid. Just nagu näitleja sümboliks on tänapäeval saanud rahvast naerutav (stand-up) koomik. Aga näitleja peaks olema hoopis ennast salgav ja ohverdav olend, kes on valmis saavutama/jõudma Grotowski järgi "totaalse aktini". Paljastama eneses tõe, olema enda vastu totaalselt aus. Sest katk on aus. Katku paisete, hullumiseni viiv protsess ei jäta varju mitte ühtegi tahku/saladust, ta on totaalne, ta on läbiv, ta on julm. Aga ta on ka aus. Seda taotleb ka Artaud' julmuseteater. Julm mitte vägivaldses, sõna esmases tähenduses, vaid just julm oma aususes. Sest katk on julm, katk tapab, katk toob esile kõik, mis meis on peidus, paiskab selle joana meie kehaõõnsustest lähedalasuvale vaatajale otse näkku. "Ent "julmuseteater" tähendab rasket teatrit, mis on julm eeskätt minu enda vastu." Kuigi Artaud näeb ühe vahendina oma teatris ka vägivalda, selle šokeerivat funktsiooni, ei ole see siiski primaarne, essentsiaalne, vaid
,,Kespäevalahe" ja ,,Maarja kuulutamine" Müütidele toetuv rituaalne teater oli Antonin Artaud sihiks ja paleuseks. Artaud peateos ,,Teater ja tema teisik" ilmus 1938. a, kuid laiemat vastukõla äratasid tema ideed alles pärast Teist maailmasõda. Tema kirjutistes kõlab jõuliselt teatri iseseisvuse nõue. Teater ei ole kutsutud jäljendama elu, vaid ilmsiks tooma varjatud tõde, tungides sügavama, müstilise tõeluseni. Artaud püstitas julmuseteatri loosungi. Julmuseteater peab tungima inimhinge tumedaima põhjani ning vapustama vaatajat. Bertoilt Brecht uskus, et inimese olemus sõltub neist sotsiaalsetest suhetest, milles ta elab- pole olemas ,,inimest üldse" väljaspool ühiskonda. Selleks, et inimest muuta, tuleb muuta ühiskondlikke suhteid. Ekspressionistide abstraktse ,,uue inimese" asemel kujutab Brechti teater muutuvat ja muudetavat inimest ühiskonnas. Peategelaseks on Brechti teatris
annaabi.ee 
