alla, proovides lennata. See muidugi ei õnnestunud ja ta saab surma. Pärast surma kutsub poeg Helenat surnuteriiki kaas, et ema kaitseks teda seal ja nii lähebki. Helena sureb ja liitub pojaga surnuteriigis. Faust on selle peale loomulikult nördinud. Nüüd suundub sündmustik tagasi keisririiki, kus on alanud sõda keisririigi vastu vasallriikide vahel. Mefistofeles ja Faust lähevad keisrile appi, kusjuures kasutades kuradi surnud luukeresid ja ahneid julmureid, kelle nimed olid Kahma-kust-saad, jaole- ruttu, Hoia-mis-käes. Kui kõikidest abijõududest ei paistnud midagi kasu olevat ja keisriväed olid juba alla vandumas, saatis Mefistofeles kurjamitele kaela suure veejoa, mis tappis vaenlase sõdurid ja andis võidu keisriväele. Teenete eest anti Faustile väike jupike maad mere ääres. Raamatu lõpp möödubki seal mere ääres, kus Faust on vanaks jäänud. Sinna on ehitatud ka suur kirik-laohoone ja väike hütt, mis on Faustile pinnuks silmas
igavikku saata. Kahjuks või õnneks pole selline lahendus demokraatlikus ühiskonnas aktsepteeritav. Siinkohal võiks järjekordselt algatada igivana diskussiooni surmanuhtluse teemal. Eks on selles tõesti oma vastu- ja pooltväiteid, kuid sellised Alexi sugused tüübid kipuvad panema tavalisi inimesi surmanuhtlusse pooldavalt suhtuma. Tegelikkuses on aga praktiliselt olematu võimalus, et selliseid jõhkardeid-julmureid saab ümber kasvatada. Eks nii arvab ilmselt ka autor, kirjeldades Alexi elu vangimajas. Selliste inimestega ei oskagi nagu midagi peale hakata. Hukata neid ei tohi, vanglas tuleks neid kuritegu ära hoidmise eesmärgil hoida surmani. Seega peab ühiskond olema korraldatud mingil moel, mis hoiaks ära selliste inimeste tekke. Kuidas, seda ei tea paraku keegi. Ei ole ju kuritegevus raamatu ilmumisest möödunud 40 aastaga kuskile kadunud. Vägivald ja jõhkrutsemine oli, on ja kardetavasti ka
annaabi.ee 
