nad maasiliselt kodudest lahkuma. Kokku lahkus suure põgenemise käigus Eestist umbes 80 000 inimest, põhiliselt suundusid nad Saksamaale ja Rootsi. Eesti mehed teise maailmasõja rinnetel Saksa armee Sõja algperioodil eelistas saksa väejuhatus kasutada Eesti vabatahtlikke, kuid järk- järgult mindi üle ka sundmobilisatsioonile. Esimesed vabatahtlikud olid metsavennad, kes tegid kaasa lahingutel Eesti pinnal. Moodustati ka mitmeid pataljone, näiteks idapataljon (kasutati julgestusteenistusteks) ja politseipataljon ( rakendati osaliselt vahiteenistuses, osaliselt võitluses partisanidega ja osaliselt rindel ). Alguses ei lubanud sakslased luua pataljonist suuremaid väeosi, kuid kui rindeolukord halvenes, siis paratamatult muutus ka suhtumine. 1942. aastal hakati värbama vabatahtlike Eesti SS-leegionisse, kuid sellega oli nautke hiljaks jäädud. Eestlased olid juba taibanud Suur- Saksamaa halba mainet. Seega võeti kasutusele
Hävituspataljonid Saksa armee 7 Saksa väejuhatus otsustas kasutada Eesti vabatahtlikke, kuid liikus ka järk järgult üle sundmobilisatsioonile. Esimesteks, kes läksid vabatahtlikult saksa poole peale olid Suveõjas osalenud metsavendadest moodustatud üksused, mis tegid Saksa kooseisus kaasa lahinguid Eesti pinnal. Idapataljone kasutati alguses julgestusteenistusteks Saksa rinde tagalas, hiljem lahingutes Punaarmee vastu. Politseivõimud moodustasid politseipataljone. 1942 hakati värbama vabatahtlikke Eesti SSleegionisse kus kasutati veidi kavalust, kuid vähesed liitusid sellega ja Saksamaa polnud rahul siis asendati see osaliste sundmobilisatsioonidega. Eesti leegioni ametlikuks nimeks sai SSdiviis. Eesti Omavalitsus kuulutas 31.jaanuaril 1944
annaabi.ee 
