ja valitsemiskorraldust, teab kodanikuõigusi ja -kohustusi. Rahvusriiklusel rajanev kodakondsus on sajandeid olnud üks võimsamaid kollektiivse identiteedi kujundajaid. Kodakondsuse alusel loodi piir meie ja nende, omade ja võõraste vahel. Kodakondsus on ikka andnud ka teatud õigusi, mida teistel pole. 17.–19. sajandil olid need klassikalise riigivalitsemisega seotud õigused – näiteks õigus osaleda valimistel, teenida sõjaväes või julgeolekustruktuurides. 20. sajandil kerkis koos heaoluriigi laienemisega keskpunkti juurdepääs sotsiaalturvale. Kodakondne, kes maksis riigile makse, pälvis sellega õiguse tarbida ühishüvesid ning saada rahalist toetust. Nüüdisaegses postmodernistlikus maailmas on need klassikalised rahvusriikidele ja riikkondsusele tuginevad integratsioonimehhanismid nõrgenemas. Tänapäeval pole sugugi haruldane, et inimene elab, õpib ja töötab elu jooksul mitmetes riikides. Euroopa Liit on oma
kasvõi isikunimedesse, nt Traktorina, Rem, Rema - maailmarevolutsioon lühendatult jne. Nõukogude ajastu lingvistilin tähendab ka tohut hulka lühendite kasutamist asjaajamise asjades. Igas valdkonnas (majanduses, julgeoleku valdkonnas jne) kasutati väga palju lühendeid ja nendest lühenditest, teadmata nende tähendust, pole võimalik aru saada, millest juttu on. Eriti palju kasutati kõikvõimalikke lühendeid just julgeolekustruktuurides. Tolle aja materjalide kasutamise on vajalikud abimaterjalid. Venemaal on viimasel ajal päris palju lühendite teatmikke avaldatud. Eriti 40.-50. oli lühendite kasutamine väga ulatuslik. Sotsiaalne etikett - iga ajastu jätab jälje sotsiaalsesse etiketti, mille all saame mõelda sotsiaalseid suhteid fikseerivaid elemente - kõige olulisemad on autasude süsteem, vormiriietus, eraldusmärgid, nomenklatuur ja nomenklatuursed ametikohad
annaabi.ee 
