varjamatult poliitiline: saksa kommunistide ja sotsiaaldemokraatide jäänused, vastased Saksamaa kirikutes. 1930. aastate keskpaigas määratleti rahvusliku ellujäämise põhiohud juba poliitilise bioloogia mõistetes. Nii Saksamaal kui Venemaal seisis riikliku diskrimineerimise ja vägivalla taga konkreetne, kuigi üsna avaralt piiritletud arusaam vaenlasest. Vaenlase määratlemine tulenes suurel määral diktaatorite poliitilistest veendumustest. Mõlemas reziimis käsitleti julgeolekuaparaati tööriistana, mis kaitseb riigi elanike ausat, õõnestavast tegevusest puutumata enamust. Kontrrevolutsioonilise või juudi-enamliku ohu sihiliku liialdamisega õnnestus mõlemal süsteemil näidata riiklikke repressioone rahva poliitilise õiglustunde väljendusena, mis lubas tavalistel inimestel need omaks võtta. Vägivaldne, hävitamisele kutsuv retoorika harjutas rahvast reziimi halastamatusega lõpetus sõjas õõnestustegevuse või rahvusliku allakäigu vastu
vastu, lükanud tagasi ja andnud isegi teada, et selline kava on olemas. Lõpphääletamisele läks vaid Stalini kandidatuur. Väidetavalt kuni 300 parteilast andsid Stalinile vastuhääle. Dokumentaalseid materjale säilinud ei ole. 1934 varsti pärast kongressi lõppu alustas Stalin koos lähikondlastega ettevalmistusi järjekordseks ulatuslikuks repressioonide laineks- Suur Terror. Vallandus 1937-38. Algasid ennekõike sellest, et järjekordselt reorganiseeriti julgeolekuaparaati. Pärast kodusõja lõppu oli laiali saadetud tšekaa ja asendatud GPU-ga, hiljem OGPU-ga, mis tegutses Siseasjade Rahvakomissariaadi juures. 1934 OGPU likvideeriti, kõik julgeolek läks NKVD(Siseasjade rahvakomissariaat) kätte. Sisemises struktuuris loodi veel nn GUGB (Riikliku Julgeoleku Peavalitsus), see oli taandatud NKVD üheks osakonnaks. NKVD tolleaegsed juhid- 1934 a-st Genrich Jagoda, seejärel Suure Terrori toimumise ajal Nikolai Ježov, 1939-40 Lavrenti Beria.
annaabi.ee 
