üldlevinud. Selle kohaselt pärib laps oma vanemate kodakondsuse, sõltumata sellest, mis riigis ta sündis. Teiseks elanikkonna laiendamise võimaluseks prooviti rakendada sellist printsiipi - nagu sünnikoha printsiip, millle kohaselt saab laps selle riigi kodakondsuse, kus ta sündis. Ent see printsiip ei sobinud, ja seda põhjendas kodakondsuse seaduse II lugemisel siseminister Karl Einbund väitega ,,Sündimine iseenesest on nii juhusline moment inimese elus, et tema mitte veel ära ei määra, kust keegi pärit on." (ibid: 17) Praegune Eesti Vabariigi kodakondsus tugineb kahele printsiibile, milleks on vereõigus ja teiseks Eesti järjepidevuse printsiibile, mis tähendab, et praegune Eesti riik on rajatud 1918.a aastal rajatud Vabariigi õigusjärglane. Sama põhimõte kehtib kodakondsuse suhtes. 1992. aastal taasjõustati okupatisoonieelne 1938. aasta kodakondsusseadus. Seega on Eesti
orduvendade õigused. Nii näeme, et ordu õiguste rõhutamine ja ordu soodustamine ning eesõigustamine algas samal ajal, kui Riiga peapiiskopp ametisse sai. Kuigi Aleksander IV-ndat ülepea ordude sõbraliseks paavstiks peetakse (v. F. Tenkhoff, Papst Alexander IV, Paderborn, 1907, lk. 241), peab siiski oletama, et see ühtelangemine ei ole siin seletatav mitte ainult paavsti ordusõbralikkusega ega olnud ka päris juhusline, vaid et mõlemate sündmuste vahel oli veel eriline sisemine side: tasakaaluks peapiiskopile, kellele kogu maa kiriklikus suhtes (ja sellega teatavas mõttes ka üldises suhtes) nüüd pidi alluma, hakati nüüd ka ordu seisukohta eriliselt kindlustama ja eesõigustama, kuna ju, nagu nägime, ka selguma hakkas, et ilma orduta võib ristiusuliste valitsus eestlaste, kurelaste ja semgallide seas vaevalt püsima jääda. Paavst soovis ju, et Maarjamaa
annaabi.ee 
