ja sakslase Karl von Draisi 1816. aastal ehitatud kaherattalised jalgadegatõugatavad sõiduvahendid. Tänapäeva jalgratta prototüübiks peetakse kettülekandega jalgratast, mille valmistas inglane Lawson 1879. Aastasadu ja - tuhandeid,terveid ajastuid veeresid teedel nelja rattaga sõidukid kõikvõimaliku vankrid, tõllad, kalessid, troskad jne. Kuigi nad erinesid hinnal, ehituselt ja otstarbelt, oli neil kõigil üks väärtuslik ühine omadus-nad toetusid kindlalt maapinnale. Ja juhtunuks noil ammustel aegadel mõni vastutustundetu veesegaja ette panema, et nelja ratta asemel võiks toime tulla kahega, mis lisaks veel paikneksid üksteise taga, tulnuks tal niisuguse jultumuse eest kallilt maksta. Ükskord see hulljulge jumalavallatu mõte ikkagi tekkis ning kinkis inimkonnale väga omapärase sõiduki, mis isepäinis ei suuda püstigi seista, vaid nõuab selleks kõrvalist tuge ja abi. Pärast pikki otsinguid, paljusid põnevaid juhtumeid ja arusaamatusi on sellest sõidukist
lahus traditsioonilistest eelarvamustest." (JUNG 1977:342) Jung jätkab, et muidugi on taoline ettevõtmine ohtlik ning me sooviksime seda takistada. Siiski me seda ei suuda. ,,Kõik vanad argumendid ebamõistlikkuse, enesepettuse ja ebamoraalsuse vastu, mis kunagi nii võimsad olid, on kaotanud oma külgetõmbejõu." (JUNG 1977:343) Nii võime küll hukka mõista arutuid ning moraalivastaseid tegusid, kuid ometi peame tunnustama selle taga peituvat soovi leida ja kogeda tõde. ,,Mis juhtunuks siis, kui Paulus oleks lasknud end ümber veenda ning poleks Damaskusesse läinud?" (ibid.) Siinjuures on oluline mõista, et Jung ei kutsu üles loobuma igasugusest enesepiirangust, et ,,teha ruumi" Varjule ning seeläbi ennast paremini tundma õppida. Arutledes katoliku preestri Victor White`ga hea ja kurja üle ning kristlike sümbolite tähtsuse üle, on Jungi seisukoht päris selge - Varju tundmaõppimist ei saa inimesele keelata, kuid kurjale ei tohi järele anda.
annaabi.ee 
