(nt sõdadele), millega on pööratud tähelepanu eelkõige erinevate üksikjuhtumite või nähtuste (nt viisakusnormide) kui etenduste analüüsimisele. Siiski on siingi loobutud teatri ja stsenaariumi mõistetest ning rõhutatakse etenduste, nende tähenduste ja kulgemise paindlikkust. Sotsiaalse ja eriti soolise identideedi uurimisel pole mudeli dramaturgilisest edasiarendustest lähtutud. Soo performatiivsuse kujunemisele juhtteemaks andsid olulise tõuke ameerika filosoofi Judith Butleri uurimused, kelle väite kohaselt on soolisus olemuselt mitte identiteet, vaid toiming: see ei sõltu sellest, kes me oleme, vaid sellest, mida me teeme. Siiski ei tähenda soo performatiivsus tema tõlgenduses mitte etendamist, vaid ajalooliselt kujunenud sotsiaalsete tähenduste ja normide pidevat kordamist nii kõnes kui tegevuses. 1980. aastatel hakkasid eelkõige Ameerikas õilmitsema etendusuuringud
Üleliidulise, selle kaudu maailmakuulsuse saavutasid akõnn Dzambul Dzabajevi laulud 31, milles ülistatakse kommunitlikku kodumaad (näiteks laul ,,Kodumaa", 1936). Isamaasõja aja perioodil olid silmapaistvaimad akõnn Dzambuli laulud (,,Poeem armastusest ja vihkamisest", ,,Tõuseb vägilaste lipp", ,,Lenini koidu linnale", ,,Leningradlased, minu lapsed", ,,Sügis 1941", ,,Armastutud kodumaa poegadele"). Pärastsõja ajal on olnud jätkuvalt juhtteemaks loov töö. Üks väljapaistamaid selle käsitlemisel oli Hamit Ergalijev (1916), kelle luuletused on kord raudtee-, kord kanaliehitusest. Iseloomulik on Zuban Muldagalijevi tööluuletuse (1920) sõnum: ,,Töö teeb nooremaks, tugevamaks!" Viimaste aastakümnete silmapaistvaimate luuletajate hulka kuuluvad üleliiduliselt tuntud Olzass Suleimenov (1936), Fariza Ongarsõnova (1939). Olzass Suleimenovit on ammutanud
annaabi.ee 
