jalakäijatest punase tulega. Kuigi turvavöö vajalikkus on inimestele järjest arusaadavam, näitasid selleaastase Emori uuringu tulemused, et nii autojuhtide kui ka ees- ja tagaistmel olevate kaasreisijate hulgas on selle kasutamine vähenenud. Nii koorub välja igivana tõde liiklus on täpselt selline, milliseks selle kujundavad selles osalejad. Ning nemad näitavad järjest suuremat riskikäitumist. Sellel juhtkirjal on olemas statistiline sissejuhatus, mis toob arvulisi näiteid meie liikluses hukkunud inimeste kohta. Mis riigile on statistika, see kellelegi teisele tragöödia. Juhtkrijas esitatakse väide, et tihti süüdistatakse kehvi teeolusid, mitte aga neile vastavaid sõidumaneere ja -kiirust valinud juhte. See on ilmtingimata tõsi, kuid miks Eestis on siis kehvad teeolud? Miks näiteks kõige hukkunute rohkemat Tallinn-Tartu
peatoimetaja nimi). EW päevil: Uudised liigitatud rubriikidesse vastavalt toimumiskohale (,,Meilt", ,,Mujalt" nt). Uudistel oli kindel järjekord, mida küll mõjutas nende pikkus (kui ühele lehele ei mahtunud, pandi teisele). ,,Uuemad sõnumid" olid viimasel leheküljel reeglina. 20ndate keskel domineeris sisu kokkuvõtva pealkirjaga üksikartikkel. 30ndatel tulid pikkade alapealkirjadega lood. Kõik zhanrid pidid olema lühikesed ja selged, selgeimad reeglid olid juhtkirjal. Hiljem (30ndatel) tuli jälle segazhanre, sest uudistesse kirjutati sisse aruannete jm ülevaateid. Kasutusele võeti reportaazh, tasapisi tuli intervjuu. Kümnendi lõpul hakkas välja kujunema olemuslugu (reportaazhi põhjal). Ilmus ka reisikirju ja portree-laadseid kirjutisi. Juhtkiri hakkas tähtsust kaotama, asendudes erialase kommentaariga. Uudise areng: 1890ndatel oli palju emotsionaalseid sõnumeid (õnnetused jm), kus oli palju autori hinnangut, moraliseerimist jne
annaabi.ee 
