talus palgatöölisi või kes omasid masinaid. 1948. aasta lõpuni hakkasid talupojad üksmeelselt kollektiviseerimisele vastu. Võimu surve tugevnes ja 1948. aasta jooksul tõsteti veelgi makse. Talupoegade vastupanu kolhooside suhtes murti 1949. aasta märtsiküüditamisega. Vähem kui kuu peale küüditamist oli kõikidest Eesti taludest 64% kolhoosides. Inimestel kadus tööind ja põllumajandus käis alla. 1950. aastal hakatigi väikekolhoose massiliselt ühendama ja juhtivkaadrit välja vahetama. Kõik olud ja muud nüansid kiirendasid veelgi kolhoosikorra allakäiku. NSV Liidu majanduse nurgakiviks oli rasketööstuse eelisarendamine. Eesti NSV-s pandi põhirõhk põlevkivi-, masina- ja kergetööstusele. 1945. aasta juunis võttis NSV Liidu Kaitsekomitee vastu määruse, mille alusel sai Virumaa põlevkivipiirkonnaks ja seal hakati arendama põlevkivitööstust. Eesti NSV muudeti Leningradi majanduslikuks tagamaaks
*Siiski, see ei toonud talupoegasid vabatahtlikult kolhoosidesse. 1948 suurendati veelgi maksusurvet ja riiklike koormisi. Hakati ette valmistama kulaklike talude likvideerimist. Talupoegade vastupanu murti 1949 märtsis küüditamisega. *Sellega kaasnes hirm ja kolhoosidesse astumine. 1949 lõpuks oli kolhoosidesse astunud 65% taludest. Erinevalt sunniti veelgi ja 1951 olid kolhoosides juba üle 95% taludest. Peaaegu igas külas loodi oma kolhoos. 1950 hakati väikekolhoose ühendama ja juhtivkaadrit välja vahetama. 1953. aastaks oli põllumajandus hullemas olukorras kui peale 1944. aasta Saksa okupatsiooni. *Sotsialistliku industrialiseerimise ja kollektiviseerimisega pääses sõjajärgsetel aastatel Eestis maksvusele majanduspoliitika, mis ei arvestanud kohalikke tooraine- ega tööjõuressursse, ajalooliselt väljakujunenud tootmistavasid ning vajadusi. *ENSV majandus allutati plaanimajandusele, mis välistas turumajandusliku ühiskonnakorralduse
annaabi.ee 
