Tingimata ei pea kala esinema seal parvedena, vaid võib olla ka hajutatult. Lõkspüünistega püügi eeliseks on püügi autonoomsus, kuna püük toimub kaluri otsese sekkumiseta. Lisaks on nendega püük võimalik seal, kuhu teisi püüniseid (v.a. vast õngpüüniseid ja nakkevõrke) püügile asetada pole võimalik. Lõkspüünised jagunevad kolme suuremasse rühma: 1. Juhtaiata lõkspüünised: mõrrad, lõksud, silmutorbikud jne. 2. Juhtaiaga mõrrad: mõrrad, rüsad jne. 3. Seisevnoodad e. kastmõrrad Püük juhtaiata lõksudega (lõkspüünistega) Lihtsaimad lõksud on tegelikult kalatõkked (fish barriers), mida inimene õppis valmistama juba väga ammuses minevikus. Kalatõkked kujutavad endast esimesel lähenemisel lihtsat seina (võrgust või muust materjalist, ka kividest), mis suunab kala kas seina otsas olevasse kasti või mingisse veekogu ossa, kust kala on raske leida väljapääsu
ühe-, kahe- või kolmekaupa grupidesse, eri suurusega nurga all koos kariaia ja tiibadega, kalda poolt avavee poole või vastupidi jne. Mõrrad asetakse püügile paatidega. Ühes, suuremas paadis on sadamas sinna lapatud mõrrakere koos taglastusega (ankrud ja ankrunöörid). Mõrda veavad laiali väikemad paadid. Tähtis on kõigi mõrra osade korralikult sirgu vedamine püügile asetamisel. Seetõttu on juhtaiaga mõrda üksnda püügile asetada suhteliselt keeruline ja tavaliselt tehakse seda vähemalt kahekesi. Ankrunöörid peavad olema mittevenivast materjalist terastrossist südamikuga. Nende tugevus tuleb valida külladane. Mõrdade nõudmisel (saagi väljavõtmisel ) vaadatakse tavaliselt ainult mõrra pärasosa. On mitmesuguseid moodusied. Suuremate mõrdade puhul tõstetakse mõrrakere viimase
annaabi.ee 
