kes ei usaldanud kedagi ning tahtsid igalt poolt kasu saada ning unistasid kullakottidest, et enda elu parandada. Ka kaasaegsete eestlaste hulgas on inimesi samasuguste unistuste ja eesmärkidega, mida viiakse täide vahel vahendeid valimata. Mütoloogilisi olendeid esindasid: vanapagan, koll, mumm, mardus, kratt, puuk, tuulispask, näkk, külmking, libahunt ja tont. Vanapaganat oli kujutatud jõulise, jõuka, äkilise, kurja, juhmina. Teda oli lihtne ninapidi vedada, näiteks veretilkade asemel sõstramahlatilkade andmine ning teose lõpus rebisid hundid ta tükkideks, sest Rehepapp vedas põrgulist ninapidi. Kollid olid hirmsa väljanägemisega, põhjustasid füüsilisi vigastusi, mummid nende eriliik. Mardus oli surmahaldjas, kes ilmus kohta, kus keegi hakkas surema. Kratt oli isetehtud varanduse tooja, kellele andis Vanatühi hinge. Puuk selles teoses seevastu aga piimavaras: imes end võõras laudas
Polnud parata, Indrek pidi lamama. Ja kui ta viimaks sedavõrt toibus, et tõusis sängiservale istukile, siis tundis, et jõud on sootuks läinud, et kondid on liha alt imelikult välja tulnud ja tunduvad seest tühjadena. ,,Nagu linnuluud," mõtles ta endamisi, katsudes teravaks muutunud jalasääri. XL. Nõnda möödus pühade vaheaeg ja siis hakkas maja uuesti kihama. Tulid tagasi vanad õpilased, saabus uusigi, sest härra Mauruse asutise uksed olid alati avatud. Indrek kõndis pisut nagu juhmina selles kihinas-kahinas. Aga ometi oli tal nõnda parem kui pühadeaegses vaikuses. Oli ikka ja alati midagi, mis ei lasknud soiguvat mõtet tampida samal paigal. See mõte oli tal juba ammugi olnud, aga teadlikult tabas ta tema alles metsas männi all, kui ta seal oksa küljes parajasti rippus. Aga siis ta ei mõelnud seda mõtet täiesti, vaid jättis ta sinna paika, sest ta arvas, et võib-olla tal pole üldse enam tarvis mõelda ei seda ega ka teisi mõtteid. Jah, seda
annaabi.ee 
