Kas inimene ikka on looduse kuningas? Inimene nii iga indiviid kui ka kogu inimrass on käsikäes loodusega elanud aegade algusest peale. Kaugele, miljonite aastate taha ulatuvad need esimesed päevad, mil inimtegevus mõjutas loodust ja vastupidi. Olgugi, et toona oli tegu tänapäevase homo sapiensi eellastega inimesed olid nad sellegipoolest. Need ammused ajad on tänaseks unustuste hõlma vajunud. Igale kõige juhmimale siililegi on selge see, et ürgaja inimesed olid looduse meelevallas, sõltudes täielikult selle ilust ja valust võib lausa öelda, et inimene elas looduse valitsuskepi all. Kuidas on lood aga tänapäeval? Inimkonna areng, teadusliku nimega evolutsioon on siiani kestev protsess, mis on meid neandertali tasemelt muutnud selleks, millised oleme tänapäeval. Ehk peaks siinkohal aga hoopis püstitama küsimuse : kas pole meie, praeguse aja inimesed hullemad veel, kui olid
Mare Bachmann täiendab omalt poolt: «Kui Anu grimmitooli istub, ei vaata ta eriliselt peeglisse, mis temaga tehakse. Ta muretseb rohkem saate kui huulepulga pärast!» Anu üheks trumbiks peetakse oskust liuelda liblika kombel üle teemadest, mida ta päris hästi ei valda. Samas heidetakse Välbale ette teravuse puudumist. Kuid vaevalt et urgitsemine, põrmustamine ja külaliste nurkasurumine «Terevisiooni» kontseptsiooniga sobikski. «Mõnele juhmimale papagoile võiks ta ikka koha kätte näidata!» suskab sellegipoolest üks teletoimetaja. Üks inimene, kellest Anu alati piiritu soojusega räägib, on tema ema Malle, sama energiline kui tütargi. Ühiskondlikult aktiivne Malle Välba on isegi Tori vallavolikogusse kuulunud. Reet Linna tunnistab, et nende soojadele suhetele vaatamata jätab Anu väga palju asju enda teada. Näiteks telemajas ei tea tema eraelust keegi kuigi palju. Anu sisemaailm
annaabi.ee 
