Kõrgharidust omandavad rohkem naised, kui mehed, kuid ometi ei oska nad tihti sellega midagi peale hakata. Kuigi äsja nimetati ametisse Eesti esimene naispresident, siis poliitikas domineerivad ikka mehed. Asi pole selles, nagu poleks naistel seda võimalust mõjuvatele kohtadele tõusta, vaid enamik ei pürgigi selle poole. Kõrgharidusega minnakse sekretärideks, sotsiaaltöötajateks, raamatupidajateks, õdedeks ja õpetajateks. Vähe on naisadvokaate,investoreid, juhikohtadel töötavaid naisi, ettevõtjaid, arste, poliitikuid. Millegipärast alaväärtustab naine endiselt iseennast ning alahindab oma võimeid. Me küll võitleme selle eest, et meil oleks aega hoolitseda oma tervise ja välimuse eest ja ei peaks keskenduma ainult pere- ja kodutöödele, kuid sealt edasi oleks kõik justkui seisma jäänud. Siis jäädakse ikka ootama „printsi“ kes viiks nad ühiskonnas kõrgemale kohale ja hoolitseks majandusliku heaolu eest, selle asemel, et end ise
agulitesse. Linnaelanikud eristusid jõukuse järgiheakorralised ja ümberehitatud kivihoonetega tuumikus elasid kõige jõukamad linnakodanikud, räpastes puitagulistes vaesed tööinimesed. Tööstusajastu linn kasvas kõige kiiremini. Ärila kasvas nii laiusesse kui ka kõrgusesse. Varasemad agulid jäid otse ärikeskuse külje alla. Et aga elamuehitus on kulukas, siis agulitesse ei kolitud, vaid autosid omavad ja jõukamad teeninduses või juhikohtadel töötavad linnaelanikud (valgekraed) rajasid kodu äärelinnades ning hiljem ka eeslinnades, kust algul rongidega ja hiljem autodega kesklinan tööle sõideti. Maalt tuli linnadesse jätkuvalt inimesi, kes vaestena olid sunnitud elama agulites. Linnade kiire kasv, antisanitaarsus ja epideemiad ning linna kui funktsioneeriva organismi keerukus sundis linnavõime 19.sajandi lõpus mõtlema rohkem sellele, kuidas liiklust ning elamu ja tööstusrajoone ratsionaalselt paigutada.
annaabi.ee 
